Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/01/26/7516441t1h2c91.jpg)
Neljapäeva õhtul toimunud Eesti Muusikaauhindade suurejoonelise gala glamuur, hoog ja tehniline teostus oli rohkemat kui ürituse tegelik sisu ja eesmärk – uus kohalik muusika ning selle pühitsemine – seda vääriks. Uhkete nikerdustega kullast raam sai pildi jaoks selgelt liiga suur. Aga mis sellest: kui meie, eestlased, ei väärtusta omamaist muusikat, siis ei tee seda keegi. Auhindame, kuni hakkame ka hindama.
Hea ja käepärane näide neist protsessidest on tänavu elutööauhinna «panuse eest eesti muusikasse» pälvinud 2 Quick Start, keda 1990. aastatel nende loomingu häbitult pealetükkiva primitiivsuse tõttu rahvasuus «vaibakloppimiseks» ning «valestardiks» sõimati. Viimase veerandsajandi jooksul kümnetes variatsioonides sisuliselt ühte ja sedasama laulu laulnud – ning oma truud ja tänulikku kuulajaskonda (allakirjutanut sealhulgas!) seeläbi esteetilises mõttes edasi 90ndates hoidnud – ansambel jõudis akadeemilise tunnustuse ära oodata. Selle andis üle vabariigi president isiklikult. Jah, 2 Quick Starti panus on kindlasti suur, ent kas üheselt positiivne?