Eesti arengupiduriks on kujunenud vastuseis uuendustele, mis võiksid tegelikult palju kasu tuua, kirjutab poliitikavaatleja Evelyn Sepp.
Evelyn Sepp: kas pärandame oma lastele konnatiigi? (23)
- E-residentsuse agressiivne kritiseerimine ja teiste innovatiivsete projektide mahategemine viib selleni, et keegi ei julge otsustada, sest kardab eksida, ning keegi ei julge midagi suurejoonelist ette võtta.
- Varsti pole kaugel aeg, kus üks erasektoris tööd tegev inimene peab peale enda üleval kaht pensionäri ja lisaks maksab palka ühele ametnikule, s.t. peab kokku majandama nelja inimest.
- Suurte infrastruktuuriarenduste puhul leitakse alati mõni kaitsmist vajav rukkilill, lendorav, hüljes või kajakas, kelle varjus mobiliseerida vihased massid õilsate loosungite alla suurprojektide vastu sõdima.
Kui «kanakarjakambakas» oli lihtsalt vastik ja ebaõiglane vahejuhtum, siis kogu (e)riigi süsteemne vaenamine, e-residentsuse agressiivne kritiseerimine nagu ka muude vähegi homsesse vaatavate projektide arendamise, ehitamise, innoveerimise mahategemine teeb väga tähelepanelikuks ja pehmelt öeldes murelikuks. Ühel juhul ei suudeta mõista vigadest vabaks andmise tähendust, teisel ei suudeta ette lubada seda, et keegi võiks neid teha isegi proovida. Olgu selleks siis Rail Baltic, Saaremaa sild, e-residentsus või Tallinna-Helsinki tunnel.
Ma ei tea, kuidas seda lihtsalt seletada, ent maailm ning Eesti selle sees, on tänaseks jõudnud arengufaasi, kus millegi tegemiseks tuleb teha midagi uut sel viisil, milleks ei ole eeskujusid võtta, kus mõni asi võib ja lähebki nihu jne. Ja neil, kes seda ise ei tee tuleb harjuda mõttega, et need kes teevad, nendel on ka õigus eksida.