Catherine Deneuve.

FOTO: Ekaterina Chesnokova/RIA novosti/Scanpix

Feminism ei ole õieti üheski küsimuses kuidagi monoliitne ning seksuaalse «vabadusega» seotud küsimused, kaasa arvatud võrgutamine, on tihtipeale tekitanud suuri lahkhelisid mujalgi kui Prantsusmaal, kirjutab veebiväljaandes The Conversation Warwicki ülikooli Prantsuse filmi dotsent Mary Harrod.

Kui Prantsuse ajaleht Le Monde avaldas hiljaaegu naiskirjanike ja -näitlejate avaliku kirja, milles kaitsti meeste õigust naistele külge lüüa, jahmatas see paljusid. Kirjas, millele oli alla kirjutanud 100 naist, nende seas maailmakuulus Prantsuse näitlejanna Catherine Deneuve, sõnati, et #MeToo liikumine on läinud liiga kaugele ja see «aheldab naised igavese ohvri staatuse külge».

See ei olnud sel kümnendil kaugeltki esimene kord, mil üleilmastuv angloameerika feminism ja teised kultuurid on ühtäkki avastanud, et lõõritavad väliselt nagu ühesugust lugu sootuks erineva laululehe pealt. 2011. aastal keerutasid seksuaalse ahistamise süüdistused Rahvusvahelise Valuutafondi toonase juhi Dominique Strauss-Kahni vastu tuntavalt enam pahameelt üles angloameerika riikides kui Prantsusmaal.

Mitmed naised süüdistasid 2011. aastal Dominique Strauss-Kahni seksuaalses ahistamises. 

FOTO: POOL/REUTERS/Scanpix

Kodumaal asusid tipppoliitikut kaitsma sellised nimekad isikud nagu isehakanud filosoof Bernard-Henry Lévy, tunnustatud kriminaalasjade advokaat ja endine justiitsminister Robert Badinter, sotsialistide endine kultuuriminister Jack Lang – ja isegi feminist Élisabeth Badinter, kes oli nagunii juba aastaid sõidelnud Prantsuse feministe selle eest, et nad võtavad omaks Ameerika «ohvrimeelset» feminismi.

Samal ajal Ameerika ajakirjanduses oli Strauss-Kahni kriitika raskesti eristatav rahvusliku kultuurilise üleoleku väljendustest, mille puhul Prantsusmaa ja Ühendriigid on teatavasti juba pikka aega ägedalt piike murdnud. Viited Prantsuse äsjases avalikus kirjas puritanismile, mis Prantsusmaal õieti tähendabki Ameerika väärtusi, viivad mõtte otsekohe taustal tukslevale ihale kaitsta eluviisi, mida peetakse üldiselt ohtu sattunuks.

Kirjandussalongi feministid

Prantsuse filmikriitik Noël Burch on märkinud, et vabameelsus (libertinage) «kuulub meie kultuurilisse identiteeti, nagu seda teab kogu maailm ja nagu kahtlemata paljud kadestavad».

2008. aastal kirjutanud Burchi meelest motiveeris niisugune võrgutamiskultuuri au sees hoidmine kahtlemata õige mitut praegusegi kirjaga seotud naist, keda Burch nimetas «kirjandussalongi feministiks», andma allkirja ühele teisele dokumendile, nimelt ajakirjas Elle avaldatud petitsioonile, millega toetati hidžaabi keelustamist Prantsuse koolides.

Burch märkis lisaks, et üsna palju ütleb seegi, et paljud allakirjutanud andsid vaid natuke hiljem oma nime protesti käsutusse, millega võideldi tänaval «lantimise» reguleerimise vastu Prantsusmaal. Nii muutunud need küsimused avalikkuse silmis otseselt seotuks. Mõlemal juhul astusid naised sisuliselt välja ohu vastu, et naiste ja neidude «õigustatud» avalik seksualiseerimine võiks kuidagi taanduda.

Kõigis neis kampaaniais on osalenud nimekad, otseselt seksuaalse kallakuga romaanide autorid Catherine Millet ja Catherine Robbe-Grillet, kes kuulusid ka nende viie naise hulka, kes kirjutasid valmis Le Monde'is avaldatud kirja. Elle'i petitsioonile allakirjutanute seas, kellele Burch osutab, väärivad veel äramärkimist mitmekülgne vaimuinimene Marcela Iacub ja «äärmuslik» filmirežissöör Catherine Breillat.

Iacub on muu hulgas tuntuks saanud oma endise armukese Strauss-Kahni eest võitlemisega mälestusteraamatus «Kaunitar ja koletis», milles ta kaitses mehe «porc» (otsetõlkes «sealikke») kalduvusi kui eluks hädavajalikke omadusi, mis on vabastavad juba oma amoraalsuse poolest.

Argento juhtum näitab ilmekalt, kuidas elu matkib kunsti, mistõttu ongi nii oluline täpselt mõista, kuidas käsitletakse naisi kultuuriliselt, samuti erialases ja muus ühiskondlikus kontekstis, olgu tegu meelelahutustööstuse või maailmaga laiemalt.

See kõlab küll mõnevõrra irooniliselt praegusel Weinsteini-järgsel ajastul, mil kerkis esile ahistamisvastane kampaania #Balancetonporc, mis tõlkes võiks kõlada «Anna siga välja» (mis omakorda on hiilgav sõnamäng, vihjates klassikalisele seksistlikule fraasile «balance ton corps», mida võiks tõlkida umbes kui «höörita puusa» või «võdista kanni»).

Breillat haakub praeguse diskussiooniga erialase seotuse tõttu Itaalia näitlejanna Asia Argentoga. Argento esines režissööri 19. sajandile pühendatud draamas «Une vieille maîtresse» («Viimane armuke») ja on üks nimekamaid nende seas, kes on süüdistanud Harvey Weinsteini vägistamises.

«Viimane armuke» on kõige avameelsem kolmest kirjandusliku taustaga linateosest, milles Argento on kehastanud vabameelset naist ajaloolises kontekstis. Teised kaks on «Kuninganna Margot» ja «Marie Antoinette», milles mõlemas mängis ta kurtisaani.

Argento juhtum näitab ilmekalt, kuidas elu matkib kunsti, mistõttu ongi nii oluline täpselt mõista, kuidas käsitletakse naisi kultuuriliselt, samuti erialases ja muus ühiskondlikus kontekstis, olgu tegu meelelahutustööstuse või maailmaga laiemalt. Samuti tasub meeles pidada, et Prantsusmaa pole sugugi ainuke maa, kus on astutud vastu praegustele üleskutsetele lõpuks suhtumist muuta, mida kehastabki #MeToo. Itaalia ajakirjandus reageeris Argento süüdistustele lausa nii tormiliselt, et näitlejanna pidi kiiruga maalt lahkuma.

Kuldgloobused

Loomulikult ei ole enamik Prantsuse feministe asunud sugugi selle grupi poolele, kes leidis väljundi Le Monde’i veergudel. Selle seisukoha kriitikute seast leiab nii naiste õiguste praeguse ministri Marlène Schiappa, sama ametikoha varasema täitja Laurence Rossignoli, sõjaka feministi Caroline De Haasi kui ka organisatsiooni Osez le Féminisme («Söanda olla feminist»).

Staarid kandsid Kuldgloobusel musta värvi kleite, et avaldada sellega toetust ahistamise ohvriks langenud naistele.

FOTO: LUCY NICHOLSON/REUTERS

Feminism ei ole õieti üheski küsimuses kuidagi monoliitne ning seksuaalse «vabadusega» seotud küsimused, kaasa arvatud võrgutamine, on tihtipeale tekitanud suuri lahkhelisid mujalgi kui Prantsusmaal, nagu võis näiteks hästi näha 2011. aasta Toronto SlutWalki ümber puhkenud tülide põhjal.

Kui palju ka ei kipuks «salongifeminism» tegelikkusest irduma, ei pea ometi olema puritaan, et tunda ära tõetera piiblitarkuses «kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku esimesena kiviga». Siin on nii hõlpus osutuda silmakirjatsejaks.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.