Aarne Mäe.

FOTO: Erakogu

Mul on tuttav onu Heino, tõsine maamees, teeb tööd omal vaiksel moel, nalja ei viska ja naisi austab. Vuntse ei kanna, aga villase vesti tõmbab küll vahel pluusile peale, kui tuul väljas viliseb. Lühidalt, vana kooli mees, nagu onu Heinod ikka.

Samas, ta ei saa sugugi aru, mida see onuheinolikkus tähendab, mida moodsal ajal kõik valimatult ja märgatava põlgusenoodiga kasutavad. «Milles mina süüdi olen…» arutleb ta võpatades, kui pliidi alla puid laob ja raadiouudistest kuuleb, kuidas järjekordne arvaja, kes end tavaliselt feministina määratlenud, nimetab enda meelest šovinistlikke väljaütlemisi onuheinolikeks.

Kui sel minu tuttaval onu Heinol või tema kaasal on mõni tähtis pidupäev, siis pistavad nad alati üheskoos midagi erilist ahju. Koos teevad. Onu Heino koorib tavaliselt kartuleid, mitte naine. Ja nad ei riidle kunagi. Kui ongi midagi käredat ütelda, on onu Heino pigem vait või läheb õue, kuni maha rahuneb.

Aga Eesti Vabariigi suure juubeli eel juhtus selline kole lugu, et eestlased läksid enne peolaua katmist nii tuliselt kaklema, et kõigil osapooltel hakkas paha.

Tegelikult muidugi teame, et me kakleme kogu aeg. Enamasti sõnadega. Keegi vait ei jää, pigem vastupidi. Olgu tulemas juubel, pulmad või matused.

Ütle nüüd, et eestlane on tagasihoidlik vaikne pidur, kel pole emotsioone ega kirge…

Minu onu Heino puhul ei saa selline asi juhtuda. Ja isegi kui juhtuks, hakitaks pärast õiendamist üheskoos kartulisalati koostisosi edasi.

Aga laiemas plaanis – terves ühiskonnas – on tülitsemine saavutanud epideemia ulatuse. Ütlus, et eestlase lemmiktoit on teine eestlane, kõlab nõmedalt, vanamoeliselt ja kulunult, kuid me ikka ja jälle anname sellele sisu. Kisma kipub seda hullemaks kiskuma, mida vähemaks meid jääb.

Alati leidub keegi arvamusliider, blogija või lihtsalt grafomaan, kes ütleb, et tal on millegi või kellegi pärast piinlik, üha sagedamini kõlavad sellised väljendid, nagu «ma ei taha elada sellises riigis», «mulle ei sobi selline minister», «mul on häbi olla eestlane», ning nõutakse aina ja mitmel häälel vabandusi, mahavõtmist, tagasiastumist, lahtilaskmist ja kinnipanemist.

Sildistatakse ja süüdistatakse. Ühe ütlus vallandab teiste, veel hullemate laviini. Haaratakse sõnamõõk ja vehitakse väsimatult. Ei vaielda sõnade üle, vaid lintšitakse arvajat. Samal ajal tehakse liiga veel paljudele kolmandatele. Ja jälle on keegi süüdi, kellelgi on häbi ja keegi on solvunud.

Eesti juubeliaastal, kus esialgu justkui juhuslikud pinnavirvendused tabavad meid peagi üksteise järel suisa tsunamidena, on moraalimajaka rolli püüdnud võtta peapiiskop Urmas Viilma, kuid tigedad suured sõnameistrid ei säästa tedagi.

Kohati tundub, et arvamusvabaduse on meil asendanud solvamisvabadus. Rafineeritud kalambuurist rämeda ropendamiseni välja. Kõik võtted on selles verbaalses vabamaadluses lubatud!

Ainult et minu tuttaval onu Heinol pole selle jamaga mitte vähematki pistmist. Ta ei kasuta isegi Facebooki, kus sea- ja kanakari ootab stardipakul vastast, et saaks taas ja taas lajatada.