/nginx/o/2018/01/26/7518899t1h3004.jpg)
Iraanis puhkenud protestide järel võrreldi Iraanis valitsevat olukorda Venemaa omaga. Kuid on üks suur erinevus. Nimelt nõudsid Iraanis mullade vastu üles tõusnud reaalselt olemas oleva poliitilise süsteemi demontaaži, Venemaal nõudmist normaalse demokraatliku ühiskonna järele ei eksisteeri ning ka näiteks opositsioonijuhi Navalnõi poolehoidjad soovivad tegelikult pelgalt kosmeetilist laadi muudatusi. Põhimõtteliselt eksisteerib Venemaal vaid ühiskondlik nõudlus õiglase tsaari järele.
18. märtsil kogunevadki Venemaa kodanikud hääletama selle üle, kas praegune tsaar on seda või mitte. Nagu näitavad sotsioloogilised küsitlused, tõlgendavad venemaalased eelseisvaid presidendivalimisi kui Vladimir Putini usaldusreferendumit. Referendumite puhul on tähtis osalusprotsent ja selle venitamine üle 70 on olnud Kremli peamine ülesanne, selleks on vaja olnud tekitada intriigi, mis tooks inimesed märtsis valimisurnide juurde. Ning peab tunnistama, et see on neil õnnestunud.
Viimased presidendivalimiste kampaaniad Venemaal on olnud šabloonsed. Peamist rolli mängib televisioon. Valimised võitma määratud kandidaati näidatakse uudistesaadetes sõitmas mööda suurt ja laia Venemaad, kuulamas pensionäride ja teiste lihtsate inimeste probleeme ning allkirjastamas ukaase, millega tõstetakse palku ja pensione. Ülejäänud kandidaadid on omaette, neid näidatakse televisioonis kiretult ning igavalt. Peale selle on nende näod viimased 20 aastat ühed ja samad. Zjuganov, Žirinovski, Javlinski…
Kuid seekordsetel valimistel on Kreml venemaalaste jaoks edukalt loonud intriigi kommunist Pavel Grudinini ja skandaalse showbusiness-tähe Ksenija Sobtšaki abil, kellele avati valimiste ajaks Venemaa suurte telekanalite uksed.
Grudinini näol on Venemaal üle pika aja ilmunud ilmunud ere tegelane, kes pakub uut poliitikat. Toetus Grudininile, kes on üle võtnud osa Putini valijaskonnast, on olnud üllatus kõigile, muuhulgas neile, kes ta valimistele lubasid. Seepärast on jaanuari keskpaigast muutunud tema käsitlemine Vene riigi kontrollitud televisioonis. Kui esialgu esines ta positiivses võtmes, siis nüüd on teda üritatud kompromiteerida. Naljaga pooleks võib öelda, et Vene televisioonis on praegu kolm vaenlast: lääs, Ukraina ja Grudinin. Kuid mida enam inimesed Grudininist kuulevad, seda rohkem see tema kasuks töötab. Oleksid kommunistid talle tõelise kampaania korraldanud, siis oleks ka valimiste viimine teise vooru täiesti reaalne. Kuid selle peale nad ei lähe.
Seepärast jääb Grudinini rolliks heidelda Žirinovskiga teise koha eest. Sobtšakil, kelle Kreml lükkas esile osa Navalnõi valijate ülevõtmiseks, on läinud erinevalt Grudininist oodatust halvemini, ent kui valimisteni jäänud ajani pingutada, siis on tal potentsiaali tõmmata kaasa nooremaid valijaid.