Lähenev Eesti Vabariigi 100. aasta juubel paneb mõtisklema eesti haridusest, selle kvaliteedist, võimalustest ja olemusest. Ikka tekivad küsimused ja mõtted, mida saame teha selleks, et Eestis oleks võimalik ka järgmise sajandi jooksul omandada haridust emakeeles ning et see haridus oleks hinnatud ja väärtuslik, kirjutab Tallinna Tehnikaülikooli Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi üliõpilane Dauri Paškovski.

Eestis on hariduse ülesandeks peetud teadmiste omandamist. Teadmiste omandamise taset mõõdetakse näiteks riigieksamite süsteemi rakendades. Olgugi, et meil ei ole päris selge, millist riigieksami tulemust lugeda positiivseks ja milliseid hinnanguid nende põhjal anda.

Lisaks teadmiste omandamisele peaks hariduse eesmärgiks olema ka loovuse ja kriitilise mõtlemise arendamine. Kui paljud koolilõpetajad ise tajuvad oma loovust ja kriitilist mõtlemist? Ilmselt on siinkohal oluliseks kasvatuse eesmärgiks väärtuste arendamine.

Eesmärgid hariduses

Aegade jooksul on koolide ülesanne riiklikus õppekavas olnud väärtuste kujundamine – isamaa-armastus, austus enese ja teiste vastu, ilu ja headuse hindamine, valmisolek teha tööd, õigusnormide järgmine jne. Isiklikust kogemusest võin öelda, et nende eesmärkide saavutamiseks ei tehta peaaegu midagi või tehakse väga vähe. Selle lünga täitmiseks vajame uuringuid ja meetodeid, kuidas oleks kõige otstarbekam hinnata ja parandada väärtuste arengutaset.

Hariduse eesmärkide hulka kuulub ka laste tervise arendamine. Tervise hindamiseks on hulgaliselt üldtunnustatud näitajaid meditsiinis ja spordipedagoogikas. Nende kogumisele pööratakse aga vähe tähelepanu ja nii jääb tervise arendamine teadmiste omandamise varju. Miks ei võiks koolide esiletõstmine lisaks töölesaamise määra arvestamisele toimuda ka õpilaste tervisenäitajate alusel, nii nagu praegu tõstame esile riigieksamitel paremaid tulemusi saanud koole?

Loomulikult ei jõua kõikidel hariduse eesmärkidel peatuda, kuid tahaks kindlasti ära nimetada veel ühe. Koolikohustust mittetäitvate laste ja NEET-noorte (nimetus tuleneb inglisekeelsest väljendist youth neither in employment nor in education or training) ehk noorte, kes ei omanda haridust, ei käi tööl ega koolitustel, protsent on meie hariduse kvaliteedi oluline näitaja. See protsent peaks olema nullilähedane.

Ühiskond ootab koolilõpetajalt selliseid isiksuseomadusi nagu probleemide lahendamise oskus, otsustusvõime, iseseisev mõtlemine ja tegutsemine, suutlikkus rakendada teooriat praktikasse, meeskonnatöö, mida olemasolev koolisüsteem vähe arendab. On selge, et kui Eestil ei ole endal piisavalt haritud ja eelnevalt loetletud isiksuseomadustega inimeste näol tööjõudu, tulevad oskajad mujalt. Kui Eestis tahetakse tulevikus hästi elada, on selleks vaja tõsta hariduse ja professionaalse ettevalmistuse taset.

Kvaliteet hariduses

Kvaliteedisüsteem on määratluse järgi hariduse kvaliteedijuhtimise tagamise ja kindlustamise süsteem hariduses. Et määratleda süsteemi eesmärgid, peame kõigepealt tegema selgeks hariduse kvaliteedi mõiste.

Hariduse kvaliteet on praegu mitmetahuline ning eri vaatevinklist võib seda määratleda mitut moodi. Maailma kogemus näitab, et mis on hariduse kvaliteedi määratlemisel süsteemi vaatevinklist kõige olulisemad momendid. Tähtsaim on huvipoolte vajaduste rahuldamine. Edasi on tähtis lõpetaja kvaliteet ja konkurentsivõime ning kooli tööprotsesside tõhusus ja efektiivsus.

Küsimus on selles, kes on huvipooled. Ligikaudne pingerida võiks olla selline: õpilased, lapsevanemad, perekonnad, tööandjad, finantseerija, kõrgkoolid, regioon tervikuna, ühiskond ja riik tervikuna. Olulisim põhimõtteline moment on see, et hariduse kvaliteet ning vastavalt kvaliteedipoliitika ja kvaliteedisüsteemi eesmärgid on kooli või haridusasutuse huvipoolte määratleda, see on kokkuleppe tulemus.

Haridussektor on kvaliteedijuhtimise vallas olnud suhteliselt leige. Kogemusi on maailmas vähe. Mis on selle põhjused? Kogu senine õpetamistehnoloogia on olnud väga õpetajakeskne, mis tähendab, et ükskõik, kuidas me seda süsteemi sinna peale ehitame, vahetu õpetaja-õpilase suhe kui väga indiviidikeskne suhe jääb ikka oluliseks. See viib näiteks selleni, et õpetajad ei võta vastu õpilase kui kliendi mõistet.

Õppurid ise kujundavad eesmärgid ja kvaliteedi

Olen veendunud, et nii õpilaste kui ka üliõpilaste soov on saada konkurentsivõimelist haridust. Selle eelduseks on õppeainete ning õppekavade pidev arendamine. Nii nagu näiteks tehnikaülikoolis on juba aastaid rakendatud hariduse kvaliteedi tõstmiseks üliõpilaste omaalgatuslikke töögruppe, et anda tagasisidet õppejõududele ning koguda ettepanekuid õppekavade- ja ainete osas, tuleks sellist meetodit juurutada ka üldhariduskoolides.

Just õpetajatest oleneb suuresti saadava hariduse kvaliteet ning seetõttu on vaja õpilaste  tagasisidest kokkuvõtete tegemist, süsteemset analüüsi ning konkreetseid ja mõistlikke ettepanekuid, millises suunas ning milliste meetoditega peaks hariduse andmine arenema.

Õpilas- ja üliõpilasesinduste aktiivsus ja valmisolek teha parima hariduse saamiseks koostööd, loob eeldused selleks, et hariduse kvaliteet paraneks ning saaks vajalikul määral seadusandliku tagatise. Ehkki paljudele ei meeldi kliendi mõiste kasutamine, on igal juhul õppija see, kes on õigustatud esitama süsteemile nõudeid, sh kvaliteedinõudeid.