Sirje Niitra: kes kaitseks juhte?

Sirje Niitra Foto: Peeter Langovits

Ühel päeval helistas mulle suure murega väikese lihatööstuse juht ja omanik, kellega olen varem lugu teinud. Ta rääkis, et ei saa enam hakkama oma töötajatega, kes käivad tööl, nagu ise soovivad, sest nende tervis on hirmus vilets.

Jutt ei ole külmetus- ja viirushaigustest, mis meie kliimas üsna tavalised, sest need lähevad üldjuhul kiiresti mööda ja mõne päeva saab ka kolleeg tõbist asendada. Üht osa tema töötajaist kimbutavad aga nõndanimetatud elustiilihaigused: ärevushäired, unetus, stress ja depressioon. Teised on füüsiliselt väga nõrgaks jäänud.

«Ega mina ei tea ja ei saagi teada, mis neil viga on, sest arst ju seda mulle ei ütle. Üks mees oli mul eelmisel aastal haiguslehel 84 päeva, aga ma pidin talle selle aja eest veel puhkusetasu ka maksma,» kurdab naine, kel pole väikeses maakohas ka kusagilt asendajaid võtta.

Üht teab ta aga kindlalt öelda – suur osa neist haigustest, mis mehi ja ka naisi maha murravad, on neil endi tekitatud. Ja siin pole süüdi mitte raske töö, vaid elustiil, ja eelkõige see, mis kurgust pärast palgapäeva alla voolab. «Nad on ennast nii nõrgaks joonud, et väiksemgi tuuleiil puhub pikali, ja siis on esimene käik perearsti juurde,» kurdab firmajuht.

Paljud sellised saavad veel ka vallalt toetusi, sest ei tule omadega toime. Ja töökoht peab alatasa jamama kohtutäituritega, kes kadunud hingi taga otsivad. Võlad makstud, jääbki raha üle vaid paari pudeli viina ostmiseks, ja ring algab otsast peale.

Meil korraldatakse pidevalt juhtidele koolitusi, kuidas olla parem juht. Tööõnnespetsialistid räägivad, kuidas luua töötajatele mõnus tööõhkkond, et neil stressi ei tekiks ja oleks parem tööd teha. Kui ülemus mõne kõvema sõna ütleb, saab minna tööinspektsiooni kaebama ja kõrgeltharitud spetsialistid hakkavad siis vaagima, ega ometi töökiusamisega tegemist ole.

Aga kuhu peaks pöörduma ettevõtte juht, kui töötajad talle süstemaatiliselt kahju tekitavad? Kes neid aitaks?

Teine näide pisut teisest vallast. Töötajad leiavad, et nende palk on näiteks Soome ametikaaslastega võrreldes väike. Küsiks juurde, aga kui palju? Mingi kümne protsendiga pole ju mõtet jamada, küsiks ikka vähemalt viiskümmend. Ja kui nad seda ei anna, siis ähvardaks streigiga. Ühtlasi pääseks ka meediasse.

Tegelikult võiks kõik ettevõtte töötajad koristajast juhatuse esimeheni mõista, et tegutsetakse ühise eesmärgi nimel. Otsida ja leida kompromisse, ilma et asi inetuks kisuks. Sest ei saa ülemused ilma alluvateta ja alluvad ilma juhtideta.

Märksõnadeks on koostöö ja mõistmine. Paljudes ettevõtetes praktiseeritakse juhtide nii-öelda rindele või põllule saatmist. Näiteks käivad kaubanduskeskuse juhid vahel müügisaalis ja kassas kliente teenindamas. Vahelduseks võiks alluvad püüda end ka oma ülemuse rolli panna.