Raphaël Hadas-Lebel: kas libauudiseid saab ära keelata?

Foto: SCOTT OLSON/AFP/Scanpix

• Seadus, mis piirab libauudiseid, peab sobima meie digitaalsesse aega.
• Kuidas kavatseb Prantsusmaa piirata ühismeediat, mis ei allu nende võimudele?
• Lisaks seaduste kehtestamisele tuleks inimeste meediateadlikkust tõsta.

Maailma juhtivad riigid on astunud võitlusesse libauudistega. Prantsusmaa president Emmanuel Macroni välja pakutud seadused selles osas on aga tekitanud juba üksjagu kriitikat, kirjutab Prantsuse riiginõukogu auliige ja endine Pariisi politoloogiainstituudi (Sciences Po) professor Raphaël Hadas-Lebel. 

Kuidas peaksid riigid ja rahvad võitlema tihtipeale puhtalt väljamõeldud libateabega, mis levib kiiresti üle kogu interneti, eriti ühismeedia vahendusel, ning mürgitab peaaegu kogu maailmas poliitilist debatti?

See küsimus on vaevanud demokraatia kaitsjaid juba 2016. aasta USA presidendivalimistest peale. Sel kuul Élysée palee ees uusaasta-pressikonverentsi andes pakkus Prantsusmaa president Emmanuel Macron välja lahenduse.

Macroni ilmne siht on piirata libauudiseid seaduse abil. Ta lubab, et esitab veel enne aasta lõppu eelnõu, mis välistaks valeteabe levitamise valimiskampaania ajal.

Kuid Prantsusmaal on juba olemas repressiivne seadus, mis keelab pahatahtliku desinformatsiooni avaldamise või levitamise. Kuulsa 1881. aasta ajakirjandusseaduse 27. artikkel näeb ette valeteabe levitamise eest «mis tahes vahenditega» trahvi, mis tänases väärtuses ulatub 45 000 euroni.

Ajakirjandusseadus käib aga ainult teabe kohta, mis on rikkunud «avalikku korda ja rahu», mille defineerimine on õige keeruline, tõestamine veel raskem. Üks teine, valimisseaduste alla kuuluv seadus, näeb ette kuni aastase vanglakaristuse ja 15 000 euro suuruse trahvi isikule, kes valeteabe või «muude petturlike võtetega» üritab hääli varastada. See puudutab aga eelkõige valimispettust.

Kohustus järgida kindlaid läbipaistvuse standardeid

Macroni ees seisab niisiis ülesanne koostada eelnõu, mis sobiks meie digitaalsesse aega. Ta ei lausunud seda kõnes otsesõnu, aga oli selge, et peab silmas niisugust sekkumist, nagu oli omane Venemaale 2016. aasta USA presidendivalimiste ajal ja mis kippus ähvardama möödunud kevadel tema endagi valimiskampaaniat.

Ent Macron ei ole sihikule võtnud pelgalt Venemaad. Tema avaram eesmärk on kaitsta demokraatlikke institutsioone kõigi režiimide eest, mida ta nimetab «poliitiliselt illiberaalseks» ja mille näiteks võivad olla Türgi president Recep Tayyip Erdoğan, Ungari peaminister Viktor Orbán või Poola Õiguse ja Õigluse (PiS) valitsus.

Esimene suund, mida Macron on asunud uurima, puudutab läbipaistvust. Digitaalseid platvorme kohustatakse tõenäoliselt järgima kindlamaid läbipaistvuse standardeid kogu «spondeeritud sisu» puhul – mitte lihtsalt avalikustama reklaamiostjate nime, vaid ka ostude mahtu piirama. Teiseks üritab Macron kehtestada kiirmenetluse, millega kohtunik saab anda korralduse sisu kustutada või veebilehe otsingumootoritest kõrvale jätta või üldse blokeerida.

Prantsusmaa ei ole aga esimene riik, kes libauudiste vastu välja astub. Saksamaa möödunud septembris peetud föderaalvalimiste eel võttis parlament vastu nõndanimetatud NetzDG seaduse, mis jõustus tänavu 1. jaanuaril.

See nõuab, et ühismeedia, näiteks Facebook, Twitter ja YouTube, eemaldaks kogu kasutajate postitatud illegaalse sisu – lisaks desinformatsioonile ka näiteks «vihakõne» – 24 tunni jooksul, vastasel korral ähvardab neid kuni 50 miljoni euro suurune trahv. Itaalia valitsus on märtsikuiste valimiste eel samuti esitanud libauudiseid piirava eelnõu.

Nende ees, kes püüavad levitada valeteavet ja vandenõuteooriaid, on praegu sõna otseses mõttes kõik teed lahti.

Ei tasu imestada, et Macroni välja pakutud seadused tekitasid kohe kriitikat – seda mitte ainult Marine Le Peni paremäärmusliku Rahvusrinde, vaid ka vasakäärmuslaste poolt. Macroni kriitikud on palganud appi juriste, kes kinnitavad, et libauudiste tõrjumiseks piisab suurepäraselt juba olemasolevatest seadustest.

Nood asjatundjad ei ole siiski suutnud nähtavasti aduda, mil määral võimaldab tänapäeva tehnoloogia, eriti just ühismeedia, end väärkasutada. Nende ees, kes püüavad levitada valeteavet ja vandenõuteooriaid, on praegu sõna otseses mõttes kõik teed lahti. Igal juhul paistab, et hädasti on vaja uusi meetmeid, mis suudaksid tagada läbipaistva ja täpse internetisisu.

Ent juriidilisi meetmeid, mida Macron ette näeb, tuleb kindlasti väga hoolikalt uurida, enne kui need jõustada. Kas kohtunikul peaks olema õigus otsustada aega viitmata, mis on tõde ja mis vale, ning kohe trahv määrata? Võivad ju libauudised võtta õige mitmesuguse kuju ning mõnikord võidakse neid levitada ka ilma, et levitajal oleks kurja kavatsust valijatega manipuleerida või valimisi kuidagi kallutada.

Libauudiste voo peatamine on kogu maailma ülesanne

Teistmoodi raskust kujutab võrguneutraalsuse keeruline ja vastakaid seisukohti tekitav küsimus. Eeldatavalt peaks seadus tõkestama desinformatsiooni leviku, aga samal ajal ka tagama, et internetiteenuse pakkujad kohtlevad igasugust internetisisu võrdselt.

Samuti on esialgu veel ebaselge, kuidas kavatseb Macron käsitleda sellist ühismeediat ja selliseid platvorme, mis asuvad välismaal ega allu kuidagi Prantsuse võimudele ja seadustele.

Ükski terve mõistusega inimene ei kahtlusta Macroni selles, et ta sooviks kehtestada tsensuuri. Aga välja pakutud seadustes peavad selle vältimiseks olema paigas kindlad meetmed. Seni julgustab seda uskuma juba tõsiasi, et ette pandud seadused kehtiksid ainult valimiskampaania ajal, mis teatavasti on demokraatliku riigi elus alati vastutustundlik ja ohte täis periood.

Igal juhul oleksid Macroni seadused ainult üks vahend, millega desinformatsiooni vastu võidelda. Nendega võrdväärselt suudab desinformatsioonikampaaniaid väärata avalikkuse harimine ja meediateadlikkuse tõstmine ning ühismeedia mõistlikum liigitamine publitseerijaks, mis tähendaks neile «toimetaja» vastutuse panemist.

Lõppeks on libauudiste voo peatamine õigupoolest kogu maailma ülesanne ja vajab seepärast ka globaalset lahendust. Selles mõttes tuleb tervitada Euroopa Komisjoni otsust kutsuda kokku ekspertide rühm, kes algataks selle probleemi osas avaliku arutelu. Võib loota, et see lõpeb vähemalt soovitustega, kuidas edasi minna.

Seni aga ajendavad Macroni kriitikat tekitanud ettepanekud – mida, tõsi küll, äsjase küsitluse järgi toetab lausa 79 protsenti prantslastest – vähemalt kodanikke mõtlema tõsiselt probleemi peale, mis puudutab otsustavalt kogu lääne demokraatia aluseid. Me oleme juba õige mitmel maal näinud, et desinformatsiooni ohvriks langenud valija võib olla demokraatiale hukatuseks.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Copyright: Project Syndicate, 2018.

www.project-syndicate.org