Pirukad.

FOTO: Urmas Luik

Umbusaldamise katsed riigikogus näitavad, et küsimus pole naistepeksus, teatrilavastustes või kodulindudes, vaid kõrbenud riigipirukas, mida uuristatakse igast otsast, kirjutab kolumnist Tarmo Pikner.

Justiitsminister Urmas Reinsalu lõi kahe punktiga majandus- ja taristuminister Kadri Simsonile kuulunud rekordi (riigikogulaste poolthääled ministri vabastamiseks). Et kaks ilma kolmandata ei jää, püüab tubli sportlasena tuntud peaminister Jüri Ratas igal juhul rekordit ületada ja vähemaga ta ei lepi. Soovime edu!

Nagu kolmapäeval riigikogu saalis lõpuks selgeks sai (ka neile, kes ei tahtnud seda seni tunnistada), ei olnud küsimus naistepeksus, teatrilavastustes või kodulindudes – asi on riigipirukas. Sealjuures püüavad ühed kõrbenud pirukale hambaid sisse lüüa väljastpoolt, teised uuristavad seda seestpoolt.

Närilised piruka kallal

Riigipirukat serveeriti juba uusaasta pidulaual. Kui aasta algul käis Tallinna TV ja venekeelse propagandakanali PBK peks, siis suures tuhinas jäi tähelepanuta EKRE fraktsiooni esimehe Martin Helme ütlus nimelt Tallinna TVs, kus ta mainis moka otsast, et neil on kavas valitsus kukutada juba enne 2019. aasta riigikogu valimisi. See oli kõva sõna, sealjuures öeldud keskerakondlaste endi hundikoopas.

Niisiis, EKRE ühelt ja Reformierakond teiselt poolt, tehakse valitsusliikmete äranokkimise katseid. Hääleproovid riigikogu saalis on olnud lootustandvad: kui Kadri Simson, kes esines küll meeleheitel koduperenaisena, osutus ikkagi puhtaks prillikiviks, siis Urmas Reinsalust sai veskikivi koalitsiooni kaevul, õngitsedes sealt VEB-fondi kadunud rahasid välja.

Kuigi peaminister Ratas nimetas umbusaldust Simsonile poliitkabetamiseks, oli tegu pigem malemängu vangerdusega: ettevalmistusega lõppmänguks ja kuninga kukutamiseks. Sotsid on suutnud seni närilisi riigipirukast eemale peletada, kuid seda seestpoolt õõnestamise hinnaga. Vähemalt Hannes Hanso saab rahuliku südamega koju minna ja oma naisperele otsa vaadata.

Pirukanäksijail soovitaksin siiski olla ettevaatlik, sest juba hõljub õhus järgmine peksuskandaal. Sest kuidas teisiti tõlgendada Reformierakonna esimehe Hanno Pevkuri üleskutset: «Kui me suudame hoida ühtset löögirusikat, suudame riigikogu valimised võita.» Kuigi pole konkreetselt öeldud, keda hakatakse rusikatega lööma, saab üleskutset tõlgendada ikkagi vägivallale õhutamisega.

Pevkuri ettepanek on seda üllatavam, et seni tegelesid oravad parajasti peata kanadeks olemisega: mitte ei saanud nad aru, kes neid peaks juhtima ja kas üldse peaks juhtima. Kuid nüüd on peata oravad äkitselt ärganud, iseäranis oma sõiduvette naasnud Jürgen Ligi tuntud headuses. Arusaadav, messias saabus Brüsselist ja Kaja Kallase käe suudlejatest on järjekord tekkinud.

Uue valitsuse võtmehoidja

Tegelikult oleks keskerakondliku valitsuse kukutamisega ammu tegeletud, kuid Jüri Ratase valitsuse päästsid ELi eesistumine ja lähenev Eesti 100. Tõele au andes, mida aeg edasi, seda raskemaks läheb valitsuse kangutamine, sest võimule on omane tsementeeruda – lõpuks harjutakse harjumatuga ja mõisa köis lohiseb järgmiste valimisteni.

Ometi, pool aastat enne valimisi pildile pääsemine oleks võimu kukutajaile kasulik, sest valijaile saaks esineda tegijaina. Rahvas armastab tegijaid rohkem kui parteiprogrammide ettekandjaid. Pealegi, valimistega võimule tulev valitsus peab aasta aega sööma keskerakondliku valitsuse eelarvesuppi ja ülesoolatud Moskva borš ei ole üldse maitsev.

Niisiis, messiase Brüsselist saabudes saaks Reformierakond marssida otsejoones Toompea võimukantsi. Hüljatute pingilt haarataks kaasa EKRE ja vabalt pingilt vabaerakondlased. Kõige kasulikum oleks enne valimisi võimule pääs just Vabaerakonnale, sest see on nende ainuke pääsetee järgmise riigikogu koosseisu.

Et IRL on valmis kõige ja kõigiga kampa lööma, ulataksid nemad samuti oma abistava käe ja ongi segapudru-kapsaste valitsus koos. Oma panuse annaks vabal jalal olev Marko Mihkelson, kes ootab juba ammu oma aega.

Sellel plaanil on muidugi üks nõrk koht: ei kujuta hästi ette, kuidas president surub edu soovides uue valitsuse ministri Mart Helme kätt, arvestades nendevahelist avalikku, mitte just väga sõbralikku kirjavahetust. Aga kui Mardile lisada kaks tähte (in), äkki läheb läbi.

PS. Kuidagi ei saa lahti kentsakast mõttest: äkki peaks ikkagi ametisse palkama semiootiku haridusega lingvistika ministri.