Urmas Reinsalu riigikogu kõnepuldis.

FOTO: Liis Treimann

Kahe nädalaga kaks ministri umbusaldamise katset riigikogus osutavad otse ja üheselt poliitilisele kalendrile. Pisut enam kui aasta pärast seisavad ees parlamendivalimised ning iga võimalus pildile pääseda kasutatakse ära.

Neis kahes hääletuses oli midagi erinevat ja midagi sarnast.

Erinevus seisnes sisus. Kui majandus- ja taristuminister Kadri Simsonile heideti ette peamiselt ebakompetentsust ja mõnevõrra poliitilist kultuuri puudutavaid küsimusi, siis justiitsminister Urmas Reinsaluga oli olukord vastupidine – esikohal oli minister kui väärtuste kandja ja ainult mõnevõrra kriitikat sai tema töö.

Kui 10. jaanuaril Simsoni umbusaldushääletusel oli kohal 94 saadikut ning vaid üks neist ei hääletanud, siis Reinsalu puhul oli kohal 81 saadikut, kellest 35 ei hääletanud. Reinsalu hääletus oli (eriti sotsidele) väärtuskahvel ning selles olukorras otsustas koalitsioon valdavalt mitte hääletada. Avalikult Reinsalu kohta jõuliselt sõna võtnud sots Hannes Hanso oli umbusaldamise poolt.

Sarnasus seisnes selles, et mõlemat hääletust vedas tugevalt opositsiooni põhijõud Reformierakond. Hästi ette valmistatud küsimused näitavad, et oravapartei on vaatamata segasele seisule erakonna edasise juhi küsimuses ühtse löögirusika vajadusest aru saanud ja valitsusest minema löömise šokist toibunud. Sarnane oli ka kõrge retooriline pilotaaž ja kohatine demagoogia meistriklass, aga mõlemal juhul oli kõnepuldis rünnakut pareerimas kogenud poliitik.

Mida see kõik näitab? Kuigi Keskerakonna aseesimees Jaanus Karilaid väitis, et opositsioonil pole kuigivõrd sisemist jõudu, võis vähemalt Reinsalu puhul näha märke paadi kõikumisest. Samas on Reinsalu olnud IRLi selge liider, olgu esimees parajasti kes tahes, ning tema kukutamine olnuks sirge tee valitsuskriisi.

Valitsuses on kahtlemata erimeelsused, ja väga mitmes küsimuses, kuid haavatud looma kujundile, mida kasutas EKRE esimees Mart Helme, see eriti ei vasta. Reinsalu vastuse valguses, et tema pole valmis «ühelegi elavale, töötavale organismile» hoope andma, paistabki võimuliit ennem praktilise masinana. See läheb edasi oma (poliitilist) programmi täites, jäädes külmaks kõrvalt tulnud signaalide suhtes. Ja kuni opositsioonil ei õnnestu mõnda mehaanilist sõlme nässu keerata või masin ise kuhugi ei takerdu, teekond jätkub. Aku kestab järgmise aasta märtsini.

Natuke riukalikult lähenedes võib ju küsida, kas sotsid on järgmised, kelle avalikust tähelepanust indu saanud opositsioon ette võtab. Teemasid leidub, näiteks alkoholiaktsiis. Kutsar koputavat ju kolm korda.