Neeme Väli: riigikaitse – küsimustest ja kartmisest

Ajateenijad harjutamas CV90 lahingumasinate ja Scoutspataljoni kaitseväelastega. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Nii kaua kuni kaitsevägi pole valmis, pole ükski arengukava dogma, kirjutab kindralmajor reservis Neeme Väli.

Leo Kunnase artikkel 16. jaanuari Eesti Päevalehes on vallandanud riigikaitseteemaliste arvamusavalduste tulva, mida võimendab eelmisel nädalal vabariigi valitsuse otsusega kulmineerunud kaitseväe juhtkonna vahetamise protsess. Kunnasele vastasid 17. jaanuaril Viljar Veebel ja Ants Laaneots, 18. jaanuaril ametliku seisukohaga kaitseministeeriumi strateegilise kommunikatsiooni osakonna juhataja Rauno Veri.

Sun Zi alustab oma aegumatut raamatut «Sõja seadused» järgmiselt: Sõda on riigile elulise tähtsusega asi; elu ja surma küsimus, tee ellujäämisele või hävingusse. Seega on vältimatu, et seda peab hoolikalt uurima.[1] Ei usu, et ka täna keegi sellele põhimõttele vastu vaidleks, eriti väikeriigi puhul. Järelikult on debatt riigikaitse ja julgeolekupoliitika üle igati tervitatav, isegi kui see ametnikele tarbetu ja segavana tundub.

Heidutusest

Viljar Veebel kirjutab pealkirja all «Keda Venemaa tegelikult kardab?», et kaitsetegevuse arendamise asemel tuleb küsida, missugune meede võtab Venemaa presidendilt Vladimir Putinilt soovi meie vastu agressiivne olla, ja väidab, et kaitseväe struktuuri suurendamine tekitab Venemaa planeerijates vähe hirmu.

Tegelikult on hirmu tekitamine heidutusele hoopis kahjulik. Heidutus tugineb eeldusel, et võimalik vastane käitub mõistusepäraselt, tema sammud on ratsionaalselt kaalutletud. Hirm on emotsioon, mis tuleneb ebakindlusest ja ajendab ennustamatuid, ebaratsionaalseid samme. Venemaa ei pea meid kartma, vaid meiega arvestama.

Eelmisel aastal uuendatud Julgeolekupoliitika alused[2] näeb peamise sõjalise heidutusefekti loojana meie liitlasi. Täna realiseerub see kõige nähtavamal moel siin paikneva NATO lahingugrupi kaudu.

Parafraseerides Veebelit küsime nüüd, mida muudab tuhat sõdurit ees või taga?

Tõepoolest, statistilises võrdluses teisel pool piiri asuva Leningradi sõjaväeringkonna vägedega liitlaste lahingugrupp sõjalist tasakaalu regioonis ei muuda.

Kui aga vaadata olukorda sellest vaatevinklist, et Eestit (või Baltikumi) rünnates tuleb sõdida mitte ainult kohalike, vaid ka teiste liitlasriikide üksustega, on pilt hoopis teistsugune.

Pole kahtlust, et see sõnum on teisele poole piiri kohale jõudnud ning sõnumi edastamine, mitte sõjalise tasakaalu muutmine, ongi heidutuse kontekstis eelpaigutuse mõte.

NATO sõjaline komitee on kinnitanud kolm printsiipi, mis tagavad heidutuse usutavuse[3]:

• Nähtav resoluutsus kaitsta ennast iga agressori vastu.
• Liitaste kindlakstehtav võime vastata efektiivselt igale võimalikule ründele.
• Paindlikus vastumeetmete rakendamisel.

Usutavust tuleb vaadelda mitte ainult alliansi välises, vaid ka sisemises võtmes. Heidutuse sõnumid on ju mõeldud tarbimiseks mitte ainult võimalikule vastasele, vaid ka oma rahvale.

Ehk teisisõnu, miks peaks Prantsusmaa saatma oma sõdurid siia Eestit kaitsma, kui prantslastel puudub veendumus, et me ise teeme samuti enda kaitsmiseks maksimumi?

Esmane iseseisev kaitsevõime on Eesti kaitse- ja heidutushoiaku lahutamatu osa (Julgeolekupoliitika alused, lk 10).

Ka ei tohi unustada, et liitlaskohustused on vastastikused. Kui eeldame, et allianss täidab meile vajalikud võimelüngad, näiteks õhutõrje, siis samamoodi peame olema ise valmis panustama võimetega, mis on teistel puudu. Miinijahtijate ülevalpidamine on küll kulukas, aga nendega panustamine NATO alalistesse miinitõrjegruppidesse alati oodatud ja kõrgelt hinnatud.

Verbaalse resoluutsusega paistab meil kõik korras olevat. Sedastab ju Julgeolekupoliitika alused (lk 2 ja lk 10), et Eesti kaitseb ennast igal juhul, ükskõik kui ülekaaluka vastase vastu. Kuidas on aga kindlakstehtavate võimetega?

Kui palju on palju?

Kunnase osundatud probleemid võib üldistades kokku võtta kaheks. Esiteks ei piisa poole võrra vähendatud operatiivstruktuurist esmaseks iseseisvaks kaitseks. Teiseks, tugevalt tsentraliseeritud juhtimissüsteemi on lihtne purustada, mille tagajärjel pole võimalik oma üksuste lahingutegevust koordineerida ja toetada.

Rauno Veri väidab, et 2012. aastal polnud ükski kaitseväe üksus lahinguvõimeline ja pikaajalise arengueesmärgina seatud siht – 42 000-meheline sõjaaja struktuur – on Eestile mitmekordselt üle jõu käiv. Samas tõdeb ta, et sõjaliste võimete arendamine on aeganõudev protsess.

Kaitseministeeriumi seisukohast kumab läbi arveametnikulik lähenemine riigikaitsele. Kaitseväel pole täna anda igale 42 000 sõdurile moodsat digilaiku, meriinovillast aluspesu, Goretex saapaid, kolme lahingkomplekti ja transpordiks soomukeid.

Loomulikult väärib iga sõdur parimat varustust ja keegi ei oota, et riigi kohustus oma kodaniku ees piirduks sõja korral mütsimärgi, kümne padruni ja vintpüssiga.

Aga üksus sõdib ka siis, kui see tuuakse lahingupaika mitte soomuki, vaid veoautoga ja igal sõduril on kaasas lahingupäeva jagu laskemoona.

Meriinovillast aluspesust palju tähtsam on korralik väljaõpe, toimiv toetussüsteem, professionaalne juhtimine ja loomulikult kõrge motivatsioon.

Viimased viis aastat on kaitseväe masinavärgi kogu aur läinud prioriteedina kinnistunud 21 000-mehelise kiirreageerimisstruktuuri peale, ilmselt eeldusel, et eelhoiatus kukub läbi.

Lähiminevikku vaadates on selleks ka alust, sest Krimmi ja Ida-Ukraina okupeerimist ei suutnud keegi pikalt ette ennustada.

Paraku on nii, et isegi kui me Tootsi metoodika järgi poole rehkendusest väga hästi ära teeme, siis praegust lähenemist kasutades haigutab operatiivvajaduses tehtuga võrdne võimelünk.

Seega väärivad põhi- ja täiendusreserv senisest palju suuremat tähelepanu, seda isegi vajadusel kiireageerimisstruktuuri prioriteetide ümbervaatamise hinnaga.

Ka arvutama peab paremini, sest 21 000 on pool 42 000-st ega saa seega kuidagi mitmekordselt üle jõu olla.

Kui me reservstruktuuri üksuste kogust üle ei vaata, jääb arusaamatuks, miks sellel aastal otsustati ajateenijate arvu tõsta. Statistika kasutamine peamise modus operandi'na on libe tee.

Vanemad inimesed mäletavad ütlust, et iga asja saab õigustada vale, suure vale ja statistikaga.

Eelmisel nädalal kasutati kinnitatud struktuuri põhjenduseks valemit, et 1000 reservväelase jaoks on vaja 20 tegevväelast. Seega 10 000 tarbeks oleks vaja 200, 40 000-se struktuuri juhtimiseks aga 800.

Isegi kui me ei arvesta juhtidena allohvitsere ja jätame arvestusest välja erinevatel põhjustel reservi arvatud, kuid teenistuskõlblikud endised tegevohvitserid, on need 800 inimest olemas.

Järelikult arveametniku lähenemisele tuginedes peaks suurem operatiivstruktuur meile ju täiesti jõukohane olema?

Juhtimisest

Koos operatiivstruktuuri kahandamisega likvideeriti ka neljale kaitseringkonnale ülesehitatud detsentraliseeritud territoriaalkaitsesüsteem.

Külma sõja ajal lähtusid peaaegu kõik Lääne-Euroopa väikeriigid põhimõttest, et Nõukogude Liidu kallaletungi puhul kaitstakse end kogu rahva ja kõigi riigil olemasolevate vahenditega. Selle võimaldas üldine sõjaväeteenistuskohustus ja territoriaalkaitse.

Kuna teati, et agressor püüab eelkõige hävitada riigikaitse keskjuhtimise, jagati sõjavägi kaheks osaks: sõjalis-territoriaalseteks väekoondisteks, meie mõistes kaitseringkondadeks (eri riikidel olid neil erinevad nimed).

Need pidid vaenlase sissetungimisel vastutusalasse iseseisvalt alustama kaitsetegevust isegi juhul, kui riigi poliitilise ja sõjalise juhtkonnaga polnud sidet.

Sõjaväe teise osa moodustasid niinimetatud mobiilsed jõud, mis ei omanud kindlaid vastutusalasid, vaid olid üldreservis ja ettenähtud vaenlase läbimurrete likvideerimiseks, vasturünnakute või pealetungide läbiviimiseks, olukorra taastamiseks riigipiirini, ja nii edasi.

Sõjaolukorras rakendus ainujuhtimise põhimõte – ühes piirkonnas üks juht.

Kaitseringkondades olid kõik selles asuvad üksused allutatud ringkonna ülemale. Temal oli sõjaajal õigus kasutada vastavalt vajadusele ka kõiki kaitseringkonnas asuvaid inim- ja muid ressursse. Territoriaalkaitse efektiivsus oli ka põhjuseks, miks seda hakati Eestis üles ehitama.

Kaitsejõudude ülesehitamine aga on aeganõudev protsess ja selle tagamine vajalike vahenditega nõuab pikaajalist programmi. Territoriaalkaitse, ehk kaks komponenti kaitsejõududes, on ka praegu Soomes (sõja aja kaitsevägi 280 000, neist mobiilsed jõud u 30 000 meest) ja selle juurde tullakse aktiivselt tagasi ka mitmes teises ELi ja NATO riigis. Isegi Iisraeli relvajõududel on kaht territoriaalset väejuhatust, meie mõistes kaitseringkonda. Üksuste arvu igas kaitseringkonnas võib vastavalt sõjaväe arengule vabalt kasvatada, julgeoleku olukorra paranemisel ka vähendada.

Täna on Kaitseliidu malevate baasil moodustatud maakaitseringkonnad, mis peaksid kaitseringkondadest jäänud lünka täitma.

Kahjuks on sellega nii, nagu on Kaitseliidu puhul ka varem juhtunud – ülesanne küll anti, kuid selle täitmiseks vajalikud pädevused ja ressurss mitte. Ka käsuahel on muutunud. Kui varem oli territoriaalse vastutuse alusel kaitseringkonnas üksused ühendatud ühte käsuahelasse, siis nüüd eksisteerivad samal territooriumil kaks paralleelset käsuahelat – kaitseväe ja maakaitse ehk Kaitseliidu oma, mis muudab juhtimise keerukamaks ja tekitab koordinatsiooniprobleeme.

Valikutest

Ükskõik missugusele struktuurile tuginedes me hajutatud territoriaalse juhtimissüsteemi probleemi lahendada üritame, on selleks jätkuvalt vaja inimesi ja vahendeid.

Kaitseringkondade likvideerimise ühe põhjendusena toodi ohvitseride nappus. Neid ei pidavat nii paljudele staapidele jätkuma. Ometi oleme viimastel aastatel tsentraliseerimise jätkuna loonud väejuhatusi, mis hoolimata nimevalikust on samuti staabid. Kuidas leiti nende komplekteerimiseks inimesed, kui ringkondadesse neid ei jätkunud?

Tõsi, uute struktuuriosiste loomiseks on tihti nii-öelda kannibaliseeritud eksisteerivaid üksusi ja staape.

Üheks kaotajaks funktsioonide ümberkantimisel on kaitseväe peastaap, mille ülesandeks on kaitseväe juhtkonna töö tagamine.

Kaitseväe juhtkond peab suutma mõelda strateegiliselt ja nägema kaugelt üle Eesti piiride. Seda kinnitavad kas või kõigi seniste vene õppuste Zapad stsenaariumid.

Planeerimise ja analüüsiga kokku puutunud sõjaväelased teavad väga hästi, et ülema otsuse kvaliteet on otseses sõltuvuses otsuse aluseks olnud staabitöö kvaliteedist. Kui aga staabis hakkab planeerijate hulk alla jääma avalike suhetega tegelejatele, siis tuleb küsida, kas meie rõhuasetus on ikka õiges kohas? Keskajal, kui vägesid juhtisid monarhid, võeti sõjakäigule kaasa õukond, ja sõjad said samuti peetud. Staabiga võrreldes on õukonna peamine häda selles, et kui kuningas on alasti, siis ei julge õukond seda kunagi öelda.

Kaitsevägi on 1990ndate algusega võrreldes teinud läbi tohutu arenguhüppe, meie sõdurid, allohvitserid ja ohvitserid on tõestanud ennast ka lahingus.

Aga nii kaua, kuni kaitsevägi pole valmis, pole ükski arengukava dogma. Ka NATO organisatsioonina on oma sõjalist juhtimisstruktuuri kohandamas muutunud julgeolekukeskkonnale vastavaks. Seda arutasid kaitseväe juhatajad ühe küsimusena tänavu 16. jaanuaril Brüsselis toimunud sõjalise komitee kohtumisel ja loodetavasti kinnitavad kaitseministrid tulemi veebruari ministeriaalil. 19. jaanuaril avalikustatud USA uue riigikaitsestrateegia[4] keskendumine suurriikide konkurentsile peaks samuti kõik mõttelaiskuse propageerijad mugavustsoonist välja lükkama.

Kunnas küsib õigeid, aga mitte kõiki küsimusi. Küsimusi on palju, lisaks struktuuri ja juhtimisega seotutele ka näiteks lahinguvalmidusega seonduv[5]. Reservis ja erus olevatel kõrgematel ohvitseridel on kohustus riigikaitsega seotud küsimustes kaasa rääkida ja pakkuda omapoolseid lahendusi, mida me alates eelmise aasta maist organiseeritult ka teeme.

---

[1] War is a matter of vital importance to the state; a matter of life and death, the road either to survival or to ruin. Hence, it is imperatiive that it be thoroughly studied. Sun Zi The Art of War, Beijing 1993.

[2] RT III, 06.06.2017, 2, vastu võetud 31.05.2017.

[3] Neeme Väli, Mõtteid heidutusest, Kaitseväe aastaraamat 2015.

[4] https://www.defense.gov/Portals/1/Documents/pubs/2018-National-Defense-Strategy-Summary.pdf

[5] Kaitseväe üksuste lahinguvalmiduse saavutamine. Riigikontrolli aruanne Riigikogule, 26. jaanuar 2017.