/nginx/o/2018/01/24/7510441t1hd926.jpg)
Meestel on laiahaardelisem mõistus, nad on võimelised tõusma pisiasjadest kõrgemale. Ega asjatult ole teaduses, kunstis, luules olnud läbi aegade meeste vaieldamatu ülekaal, kirjutab arst, MTÜ AIDSi Tugikeskuse liige ja Eesti Rooma Klubi liige Nelli Kalikova.
Meie tunnete, arvamuste ja eelarvamuste juured ulatuvad kaugesse lapsepõlve. Vahel teadvustame endale seda, vahel mitte. Olen 68-aastane ja tähele pannud, et kõik minu lapsepõlvesõbrannad olid nii-öelda isade lapsed.
Enamik sõjajärgsetest noortest peredest olid täispered. Üksikemad või lahutatud naised oli suhteliselt harva esinev nähtus. Pereelu tundus ka korras olevat. Ma ei tea, mis oli nendel noortel emadel viga, kas töö võttis kogu aja, kas olmemured olid nii suured, kuid kõik me tüdrukutirtsud jumaldasime oma isasid.
Emad olid toitjad, katjad, kooliasjade kontrollijad, õhtul koju hiljaks jäämise eest noomijad, isad aga parafraseerides klassikut «pidu, mis on alati sinuga». Mitte pidu tänapäeva mõttes ehk ohjeldamatu joomine või ringi tõmbamine, vaid huvitav jutuajamine, reisimine, mõtete vahetamine, nalja tegemine, looduses käimine, millegi huvitava meisterdamine.
Sellest ajast on mul jäänud tunne, et isa on peres asendamatu rõõmu allikas. Mul on südamest kahju, et paljudel lastel seda täna ei ole, kaasa arvatud ka minu enda lapsel, ja nad isegi ei tea, millest neid on ilma jäetud.
Täiskasvanuna ja olles eluaeg seotud meditsiiniga, olen omal nahal kogenud, mis tähendab ühe valdkonna feminiseerumine. Meditsiinitöötajad nõukogude ajal olid vaesed iga valitseja ajal, ühiskonna jaoks oli see iseenesestmõistetav.
Ka vähe haritud inimene teadis, et arst on andnud Hippokratese vande ja kohustatud abi osutama. Tänapäeval nõuab isegi paadunud narkomaan, rusikas püsti, selle vande täitmist. Tuli uus aeg, kuid meedik jäi ikka vaeseks. Need pikad rahavabad aastad tegid laastava töö: enamik mehi lahkus meditsiinist, noored mehed seda õppima ei läinud. Praegused palgavaidlused ja streigid seda olukorda enam muuta ei saa.
Jääb ainult kaasa tunda meie lastele, kelle kodus on tänitav ema ja koolis kümned samasugused tänitavad naisõpetajad.
Mille poolest siis see feminiseerumine halb on? Naised on ju püüdlikud, hoolsad, kohusetundlikud, mida veel vaja... Mina nimetan seda naiste meditsiini «tikkimiseks». Ilus ja akuraatne teine, aga haaret ei ole. Ja kui veel selline «tikkija» hakkab juhtima ja globaalseid otsuseid vastu võtma, siis meil ongi käes selline meditsiin, nagu ta on.
Oponent ütleb, et meil ju ongi need vähesed mehed juhtivatel kohtadel, kuid see pole see. Nad on saanud juhtideks mitte sellepärast, et osutusid olelusvõitluses paremateks, vaid ainult tänu sellele, et neil on püksid jalas. Kvaliteet jääb soovida.
Samasugused valdkonnale hukatuslikud protsessid on toimunud pedagoogikas. Jääb ainult kaasa tunda meie lastele, kellel kodus on tänitav ema ja koolis kümned samasugused tänitavad naisõpetajad.
Vastupidine sooline kalduolek esineb riigikogus, kus mehi on ligi 80 protsenti. Naisena on vahel halenaljakas jälgida, kuidas tühjast-tähjast tekib ehtne kukepoks, suled lendavad, verd pritsib, kakluse tegelik põhjus juba ära unustatud...
Looduses on kõik tasakaalus. Eri mandritel, eri riikides, eri kliima- ja olmetingimustes sünnib täpselt niipalju, kui vaja tüdrukuid ja väikse varuga poisse. Loodusest peame õppima, keda ja kui palju peab olema ühes või teises valdkonnas. Jõuline sekkumine loodusesse, nagu praegu Hiinas väikeste tüdrukute hävitamine, võib hiljem rängalt kätte maksta.
Veel 1970ndate keskel seletas Tõnu Ots väga ilmekalt, miks on vaja poiste ja tüdrukute kasvatamises erinevat lähenemist. Jällegi tulevad vead loodusseaduste eiramisest.
Tüdrukud nimelt arenevad kooliaastate keskpaigani kiiremini kui poisid. Haardeta pedagoogid arvavad ekslikult, et tüdrukud ongi targemad. Selle ajaga, mil poisid järele jõuavad, on tüdrukud kõik juhtpositsioonid hõivanud, olles klassi priimused, õpilaste omavalitsusjuhid, huvigruppide vanemad jne. Tüdrukutele lõpuklassides järele jõudnud poistel ei jää muud üle, kui teostada ennast alternatiivsete liidritena kambas või jõugus ja alternatiivses tegevuses (joomine, suitsetamine, narkootikumid).
Parimal juhul tasakaalustab asja sport. Paljudes reklaamides on mehi näidatud kui naeruväärseid rumalavõitu kujusid, mis meeste autoriteeti ega enesehinnangut ei tõsta. Täiskasvanuks saades avastavad mehed, et nendelt oodatakse erakordselt palju: pere ülalpidamine, edukus, jõukus, seksuaalne suutlikkus, ühiskondlik positsioon. Igaüks ei pea vastu ja pensioniikka jõuavad vähesed...
Oma tegevuse tõttu prostitutsiooni uurimise valdkonnas olen kokku puutunud paljude naisliikumiste aktivistidega mõõdukatest võrdõiguslastest marufeministideni, võtnud osa mitmest rahvusvahelisest feministide konverentsist.
Lääne ja eriti Põhjamaade feministe vaevab viimased viisteist aastat üks ja sama küsimus: miks nende mehed käivad meilt seksi ostmas. Küll on tehtud meie naisi solvavaid oletusi, et meie naised on liiderlikud, et nad riietuvad nagu prostituudid, küll on püütud oma mehi karistada seksi ostmise eest, väänates kaela kriminaalteo paragrahv.
Miski ei aita. Ja ainult üks asi on tegemata – peeglisse pole vaadatud. Tanksaabaste ja presentjopega «looduslähedase välimusega», kuigi põhjamaa naiste suhtes on loodus värvidega küllalt kitsi olnud, ei saa feminist ka kõige parema tahtmise juures olla seksuaalse tõmbe objektiks.
Saladus peitub selles, et meie naised on jätkuvalt naiselikud nii riietuses kui ka olekus ja naiselik naine on alati seksuaalselt atraktiivsem.
Mehed on juba nii loodud, et kuidas silm näeb, nii füüsis reageerib. Mõni aasta tagasi Norras täiendõppel olles sõitsin sageli Oslos elektrirongiga. Ja kuna olen aeglase liikumisega, siis jooksis minust perroonil mööda sadu tööle ja õppima kiirustavaid inimesi.
Need seljad olid kõik ühesugused! Unisex mis unisex. Ma mõtlesin tookord sügava kaastundega noormeestele, kes tahaks kena tüdrukuga tuttavaks saada, et siis peab küll järele jooksma ja näkku vaatama, muidu ei saa aru, kas kõnetad poissi või tüdrukut.
Miks välismaalased ühest suust ütlevad, et eesti tüdrukud on väga ilusad? Ma arvan, et loodus on ilu jaganud võrdselt nii siin kui ka seal. Saladus peitub selles, et meie naised on jätkuvalt naiselikud nii riietuses kui ka olekus, ja naiselik naine on alati seksuaalselt atraktiivsem.
Ma ei ole seriaalide ja märulite fänn, minu lemmikuks on hoopis loodusfilmide kanal Animal Planet. Vaadates loomade käitumist, hakkad hoopis teisiti vaatama ja hindama inimeste käitumist.
Selgub, et paljud asjad, mida me seletame moraalikategooriatega, ei sõltu üldsegi moraalist, vaid füüsilisest vajadusest või isegi meie geneetilisest koodist. Emalõvi käitumine paaritumise ajal inimeste mõõdupuu järgi on liiderlikkuse tipp: enda pealetükkiv pakkumine kõikidele isastele, seksuaalselt ahvatlevad poosid, kümned suguühted ööpäeva jooksul... Inimese puhul oleks see kahtlemata hard porno.
Kuid mis puutub siia inimene? Seksuaalne tung on üks ürgsemaid ja tugevamaid elamusi. Olgu see naine või mees, kui see tung jääb rahuldamata oma peres, saab ta rahuldatud mujal. Õnneks on möödas keskaeg, mil ihade suretamine oli ainus aktsepteeritud käitumise mudel. Tänapäeval saavad tark mees ja tark naine sugutungi rahuldatud ka monogaamses peres, isegi kui füüsis on nõrgavõitu, igat sorti abivahendeid on küllaga. Vajalik on ainult partnerite vastastikune mõistmine ja vajadustega arvestamine.
Teine, nüüd juba hirmuäratavam näide loomariigist. Inimahvide karjas viljastab reeglina kõik emased karjajuht, kõige tugevam, targem ja kõige parema geneetilise materjaliga isend. Kui juhtub, et verise võitluse tagajärjel saab selle karja juhiks isane mujalt, siis esimene asi, mis ta teeb, kägistab eelmise isase ahvipojad ja sigitab uued, nüüd juba enda omad.
Jälle sama küsimus, mis siia puutub inimene? Loomulikult oleme ahviriigist palju edasi arenenud ja sellist julmust inimühiskonnas reeglina ei esine. Kuid see näide peaks iga naise sügavalt mõtlema panema, enne kui lastele kasuisa muretseda. Tema suhtumine oma lihastesse lastesse on kindlasti parem kui kasulastesse. Kuid õnneks on ka erandeid.
Ammu on täheldatud, et naised suhtuvad geimeestesse ja nendevahelistesse homoseksuaalsetesse suhetesse märksa tolerantsemalt kui mehed. Heteroseksuaalsed naised ei võta tõsiselt lesbilisi suhteid, samas kui mehed jälgivad huvi ja naudinguga naistevahelist seksi, mida ohtralt ekspluateerib ka pornotööstus.
Millest on tingitud selline erinevus? Ilmselt ei peitu põhjus kaasaegsetes vaadetes ja tolerantsis, vaid mängu tuleb sügavam bioloogiline tasand. Arvatavasti on tähtis see, et seksuaalselt ihaldatud objekt on sama, ehk heteroseksualsetel naistel, nagu geidelgi, on see mees, lesbidel ja hetreomeestel – naine. Kõik muu on vähem tähtis.
Meestel on laiahaardelisem mõistus, nad on võimelised tõusma pisiasjadest kõrgemale. Ega asjatult teaduses (tõelises, mitte «tikkijate» teaduses), kunstis, luules on läbi aegade olnud meeste vaieldamatu ülekaal.
Mehed avaldavad mitmekülgset positiivset mõju naistele nii perekonnas kui ka tööl, mehe silm mõjub naiste välimusele ja olekule virgastavalt ja erutavalt.
Meeste positiivne mõju lastele on vaieldamatu ja hindamatu, kahjuks tänapäeval aina harvemini realiseeruv nähtus. Reeglina märgitakse ära isade mõju poegadele, kuid ka tüdrukud oskavad hinnata isa sõprust ja lähedust.