See väide tundub kummastav? Ent mõelge – need inimesed on aru saanud, et miski elus vajab muutust ja nad on otsustanud ses osas midagi ette võtta. Aegajalt kohtab küll arvamust, et vaimse tervise spetsialistid on murede ärakuulamiseks, ent tegelikkuses peavad murega inimesed alati iseendaga kõvasti tööd tegema. Vahel lähedasi appi kutsuma, aga ennast vähemalt või rohkemal määral ära võitma alati. Kui sellele teele asumine pole julgus, siis mis üldse on?
Need tihti väga katkised väga julged inimesed tulevad mulle meelde, kui puutun tavalises, sotsiaalmeedias või ka niisama vestlustes kokku mõtteavaldustega, kuidas maailmas või Eestis on kõik nii hirmus halvasti. Kuri on tulekul või juba kohal; inimesed on rumalad, pealiskaudsed ja pahad. Maailma lõpp ja jumalate hukk on kohe käes.
Süüdistav pilk suunatud sinna või tänna - aga alati mujale, kellegi teise peale. Süüdi on liberaalid või konservatiivid, see või teine partei, puu-või tehnoloogiakallistajad, mehed või naised või hoopis teadlased-intelligendid-kultuuriinimesed, kaduma läinud tõde nagunii.