Peeter Langovitsi tagasivaade: kuidas «Mere lapsed» Birminghami lennutati

Eurolaulukarussell pöörleb Eestis juba 25. aastat. Kord aeglasemalt, kord kiiremalt, tuues rõõmu või valmistades pettumusi. Sihiks Eestit ja meie artiste maailmale tutvustada, on ju Eurovisioon ikka olnud hüppelaud suurde muusikaärisse. Meenutaksin sel korral sobiva laulu valimise algusaegu.

Esimesele katsele 1993. aastal valiti ETV stuudios Janika Sillamaale sobivat laulu. Aasta hiljem linnahallis osutus valituks «Nagu merelaine» Silvi Vraidi esituses. Viimane koht jättis 1995. aastaks mõtlemiseaega ja 1996.aastal klubist Dekoltee Eurovisioonile lähetatud «Kaelakee hääl» jõudis viiendale kohale. Ivo Linna ja Maarja-Liis Ilusa edu innustas 1997. aastal linnahalli kasutama. Väljavalitud Maarja-Liis Ilus ja «Keelatud maa» pälvis 8. koha.

1998. aastal vedasid eurolauluprojekti Juhan Paadam ja Leo Karpin ning otsustati tegutseda tagasihoidlikumalt telemajas. Konkursile «Eurolaul ´98» (see oli tollal ainus Eestis toimuv laulukonkurss!) esitatud 51 laulu seast finaali valitud kümme paremat salvestati tosin päeva varem telestuudios. Üllatusena olid kõik lõppvõistluselaulud eesti keeles. Sel korral hindas lugusid 11-liikmeline rahvusvaheline žürii, kes langetasid nende salvestuste põhjal otsuse. Nädala jooksul olid lood ka ETV ja Raadio 2 eetris. Kiiresti koorusid välja soosikud: Koit Toome, Evelin Samuel ja Kate.