FOTO: Caters News Agency/Scanpix

Kui inimene teab oma väärtust, siis ei solvu ta nii kergesti. Kui ta oma väärtuses kahtleb, siis võib teda kergesti solvata ka sõnum, kus solvangut sees ei ole, kirjutab psühhoanalüütik Endel Talvik. 

Kas teie ostaksite oma 4–5-aastasele lapsele pusa, mille peal on kiri – «Ägedaim pärdik selles džunglis»? 

Ma arvan, et kui see on kena, siis ostaksid selle päris paljud. Ja laps oleks õnnelik ning vanemad rahul. Aga kui see panna mustanahalise lapse selga, siis reageeritakse hoopis teisiti. 

Siis loetakse seda solvavaks ja halvustavaks.

Tuntud poekett Hennes & Mauritz (H&M) kasutas pahaaimamatult oma reklaamikampaanias tumedanahalist last, kes poseeris pusaga, mida kaunistas seesama lause «Ägedaim pärdik selles džunglis» – ja häda oli kohe käes. 

Lõuna-Aafrikas hakati H&Mi poode rüüstama ja üle maailma avaldati protesti.

Kes solvas ja halvustas neegreid? Kas pusa välja töötanud disainer? Reklaami teinud inimene? H&M? Või need, kes selles solvangut nägid? Kui see pusa oleks valge poisi seljas olnud – poleks probleemi, tema võiks pärdik olla. See oleks isegi vahva ja iseloomustaks poisi hakkamist ja olemist.

Tõenäoliselt ei näinud reklaamitegija neegripoisis suuremat pärdikut kui valges poisis. Ärritujad tajusid selles reklaamis oma sõnumit, mida keegi algselt sinna ei paigutanud.

Kõnealune reklaamfoto H&M pusast.

FOTO: /AP

Võtame teise näite. Sotsiaalpsühholoogias ja loomapsühholoogias on kirjeldatud sellist fenomeni nagu kanakarja kambakas – see viitab teatud lindude käitumisele, kes veritsevat kaaslast märgates haavatut ründavad. Algselt on seda kirjeldanud linnukasvatajad.

Kanakarja kambakas

Tegemist on instinktiivse tegutsemisega, mis linnuriigis lõpeb tavaliselt ohvri surmaga. Me võime selle hetkel poliitilise korrektsuse huvides nimetada ringi kukekarja kambakaks – vahet ei ole. Ilmselt kohtaks taolist rünnakut kukekarjas veelgi rohkem. Ilmselt sellepärast ei lastagi palju kukki kokku, sest siis võib minna kukepoksiks.  

Kuid sedasama nähtust võib kohata ka inimeste hulgas. Kui keegi on hammaste vahele jäänud, siis kipuvad kõik teda materdama. Eriti ilmekas on see koolikiusamises, kus korra alla jäänud inimene saab kõigilt tousid.

Kujuneb välja oma nokkimisjärjekord – kes saab keda togida ja kes peab kõigi matsud välja kannatama. Kiusu alt välja saada ei ole kerge. Seda enam, et reeglina hakkab tööle kollektiivne teadvus või kollektiivne vastutus. Grupis jaguneb vastutus justkui ära ja kellegi üles poomine võib olla väga lihtne. «Mina teda ei tapnud, isegi puudutasin ainult natuke (panin köie kaela)». «Mina ka ainult ähvardasin, (kui sa tabureti peale ei lähe, siis annan peksa).» «Mina teda ennast üldse ei puudutanud, ma toksasin ainult taburetti (lõin selle alt ära).» 

Kukekarja kambaka puhul pole küsimus termini sisus, vaid nimes. Sisu on selles, et kedagi, kes on kukkunud, vääratanud või muidu haavatud, hakatakse valimatult edasi materdama ega suudeta pidama saada, sest «ma ju ainult...»

Nime muutmine ei päästa palju. Me ei tohi inimest nimetada enam neegriks, ei tohi vaimse alaarenguga inimese kohta öelda debiilne või idioot (kuigi viimased olid veel hiljaaegu ametlikud diagnoosid alaarengu astmete määramisel), sest need on halvustavad terminid.

«Mina teda ei tapnud, isegi puudutasin ainult natuke (panin köie kaela)». «Mina ka ainult ähvardasin, (kui sa tabureti peale ei lähe, siis annan peksa).» «Mina teda ennast üldse ei puudutanud, ma toksasin ainult taburetti. (lõin tabureti alt ära).» 

Nii tuleb neegri kohta öelda afroameeriklane või mustanahaline ja vaimse alaarengu kohta tuleb kasutada sõna vaimse väljakutsega. Kuid probleem on selles, et pruugib vaid hakata nime muutma ja varsti on uue nime tähendus jälle halvustav. Miks see juhtub?

Meie psüühika on nii ehitatud, et teatud asjad on omavahel seotud. Võtame järgmise näite. Vasak pool on millegipärast ka pahem pool, kurakätt ja parem pool on õiget kätt ja hüva pool.

Inglise psühhoanalüütik Ronald Britton kirjeldab raamatus «Aju ja meele vahel» patsiente, kes ei saa vasakule pöörata. See võib juhtuda neuroloogiliste probleemide tõttu, kui vasakut poolt üldse ei tajuta. See võib juhtuda psühhootiliste patsientidega, kelle jaoks vasakule pööramine on halvale poolele pööramine ja seega välistatud.

See võib juhtuda ka neurootilise inimesega, kes hoidub vasaku jalaga alustamast ja väldib kohtumisele tulles vasakule pööramist, et mitte alustada «vale jalaga». Parem-vasak, õige-vale, must-valge, mees-naine on kõik vastandid, mis millegipärast toovad kaasa ka hulga muid emotsionaalseid seoseid.

Ei tasu eeldada kõige halvemat

Paljudele on kanakarja kambakas sellepärast halb mõiste, et see viitab soole. Ma olen sellega täiesti nõus. Kuid alati ei pea nägema disaineris, kes teeb toreda pusa, või inimeses, kes kasutab kallima kohta väljendit «minu piparkoogimees», kohe rassisti.

Keegi, kes kasutab mingit väljendit, ei pruugi sellega midagi halba mõelda. See, kes kuuleb halba, on solvuja. Me teame, et solvumise taga on reeglina tunne – «tema mõtleb nii! Ja ta mõtleb minust halvasti!».

Mulle tuleb meelde, kuidas ma kunagi rootslasest naistuttavale suitsu peale tuld pakkusin ja tema solvus. «Kas sa arvad tõesti, et ma olen nii kehv, et ma ei saa suitsu põlema? Kas sa meestele ka pakud tuld? Miks sa siis arvad, et naised ei saa ise suitsu põlema,» küsis ta. Ma olin nii üllatunud, et kulus tükk aega, enne kui ma sain vastata, et kui ma naisele mantlit selga aitan, siis mitte sellepärast, et ta ise ei saaks, vaid selleks, et näidata oma austust. 

Millega oli siin tegu ja millega on alati tegu, kui keegi solvub? Solvuja projitseerib teatud mõtted, tunded, soovid solvaja peale – sa teed seda sellepärast, et sa alavääristad... (naisi, homoseksuaale, neegreid jne) ning solvub oma projektsioonide peale.

Ma olin nii üllatunud, et kulus tükk aega, enne kui ma sain vastata, et kui ma naisele mantlit selga aitan, siis mitte sellepärast, et ta ise ei saaks, vaid selleks, et näidata oma austust. 

Loomulikult on tõsi, et paljudel juhtudel solvaja tõesti mõtles, tundis või tahtis käituda alavääristavalt või üleolevalt. Kuid solvumise skeem on igal juhul samasugune, nii siis, kui keegi tahtis, kui siis, kui keegi ei tahtnud solvata. Kui inimene teab oma väärtust, siis ei solvu ta nii kergesti. Kui ta oma väärtuses kahtleb, siis võib teda kergesti solvata ka sõnum, kus solvangut sees ei ole.

Ja siin on nüüd tõeliselt raske küsimus – kas sellepärast, et keegi võib solvuda ja lugeda meie käitumisest välja halbu kavatsusi, peaksime loobuma naistele uste avamisest või nende kottide tassimisest? Kas sellepärast, et keegi võib kuulda selles midagi halba, peaksime vältima teatud sõnade kasutamist?

Jõuame jälle selle vasak/parem dialemma juurde. Kõigile nendele, kes kardavad vasakule keerata, on vasakule pööramine halva tähendusega. Ja vähe sellest, nad on juba liiga vasakul (halva poolel) ja püüavad sellepärast sealt minema saada.

Äkki võib siiski olla kellestki vasakul ilma, et sellega kaasneks midagi halba? Ja võib-olla võiks enne mõelda, kui mingi tegevusega, mida kõik teevad, kaasa minna? Sest see ikka sarnaneb liialt kambakaga. Olgem eurooplased ja jäägem eestlasteks, eks!