Lauri Vahtre: vaimus provintslase verine laup

Lauri Vahtre Foto: Tõnu Noorits

Provintsluse teema on nagu latentne tõbi, mis halva ilma korral ikka ja jälle päevakorrale kerkib. Hiljaaegu köitis tähelepanu dirigent Kristjan Järvi märkus, et Eesti pole mingi provints ega ääreala, sest Eestis ollakse päris hästi kursis laias maailmas toimuvaga, siin on küllalt julgeid, iseseisvalt mõtlevaid ja käituvaid inimesi. Sealsamas meenuvad arvukad vaimuliidrid, kes arvavad vastupidist.

Kui on provints, siis peaksid olema ka provintslased. Tavaarusaama järgi siis need, kes ei ela suures linnas, ei hoia kätt elu pulsil, kelle riided on moest läinud. Ülekantud tähenduses ajast maha jäänud tohmud, kes ei tea, kuidas asjad käivad Pariisis, ja arvavad, et need käivadki kõikjal nii, nagu nende kodukülas.

Tõsi, tänapäeval kohtab sellist klassikalist provintslast harva. Sidevahendid on nii tõhusad, et õieti keegi ei arva, et kõikjal käiksid asjad nii nagu kodukülas. Ülepea ei ole elukoht tänapäeval enam eriti oluline. Provintslased on sellegipoolest alles – need on vaimus provintslased.