Anneli Ammas

FOTO: SCANPIX

Laupäeva õhtul lahkusid kümned tuhanded Eesti inimesed virtuaalsetest kommuunidest, klõpsasid arvutid kinni ning moodustasid jalgadega, mitte hiireklõpsuga kinnitades uue kommuuni – «Meie usume muuseume!».

Tõesti, tõesti, Eesti muuseumid ei ole enam ammu igavad, tolmu koguvate savinõutükkidega ja kolletama hakkavate fotodega asutused, kus sundkorras klassiekskursioonil käiakse. Sadadesse ulatuv muuseumirahvas üle Eesti annab ühtelugu teada põnevatest ja elavatest ettevõtmistest, mis aitavad elavdada ajalugu või teadussaavutusi või loodusnähtusi.

Hoolimata muuseumirahva pingutustest, leidub aga veel küllaga neid, kes viimati mõnesse muuseumi selle tolmukogumisajastul sattusid. Ja vaat muuseumiöö on üks äge kavalus, kuidas võõristajaid muuseumiusku pöörata. Esiteks pakutakse tasuta sissepääsu ja pealegi mitmesse korraga – võta vaid jalad selga ja mine.

Teiseks on üsna põnev pääseda saladusi täis muuseumimajadesse hämaral õhtusel ajal. Vähegi nutikas lapsevanem kasutab selle huvi ära ja justkui iseenesest harjutab last muuseumis käima, mida tehes saab laps täitsa vabatahtlikult ja märkamatult targemaks. Aga mis peamine: koos perega on miskit erilist ette võetud. Jääb vaid loota, et pärast muuseumiööd vastloodud kommuun tegutsema jääb ja muuseumirahvale kinnitab: usume teisse ja teie muuseumidesse!