Sinimustvalge.

FOTO: TAIRO LUTTER/VIRUMAA TEATAJA

Kuu aja pärast on Eesti Vabariigi sajas sünnipäev, mis loogiliselt võttes saab toimuda vaid kord saja aasta jooksul ehk teisisõnu – harva. Harvemini kui antiiksed olümpiamängud, mida korraldati suviti Zeusi auks iga nelja aasta tagant ning mille võistlejate ja külaliste kaitseks kehtestati üldine relvarahu. Ehk pole palju paluda, et meie Eestis võiksime samuti mõneks nädalaks peatada oma arvamusfestivali nii sotsiaalmeedias kui mujal?

Asi on praeguseks muidugi täiesti käest läinud. Võib-olla on probleem autoriteetide puudumises või nõrgas mänedžmendis, võib-olla kollektiivses hüsteerias, võib-olla meie riikluse oponentide osavas õõnestustöös. Võib-olla kõiges korraga.

Kuid kõigele vaatamata on meil pääsetee, nagu oli see meil Vabadussõja kõige otsustavamas faasis, kui poliitilised erimeelsused möllasid ning usk oma riiki oli nõrk, aga Eesti Vabariigi saatuse otsustasid rindele läinud koolipoisid, Kuperjanovi partisanid ja admiral Pitka innovaatilised liivakottidest soomusrongid.

Tunneme Eestist rõõmu

Kes keelab meil tunda rõõmu vaba Eesti sajandast sünnipäevast?