Vootele Päi.

FOTO: Sjoerd van der Hucht

Mis maa see on, kus osa elanikest elab Moskva ajas, aga meie oleme solvunud, sest president ei mänginud aastavahetusel hümni? Mis riik see on, kus peaminister jutlustab Euroopale avatud ja digitaalsest ühiskonnast, ent tema erakonnakaaslane legitimeerib varguse ülbitsedes «proovige nelja aasta pärast uuesti», kirjutab suhtekorraldaja ja Reformierakonna liige Vootele Päi. 

Loll on see, kes solvumiseks põhjust ei leia, kuid nii alandatuna pole end veel tundnud, kui vaadates Ossinovskit esmaspäevaõhtuses «Aktuaalses Kaameras» selgitamas, kuidas praegune valitsuskabinet on Eesti huvides. 

See sama mees, kes isiklikust vimmast lammutas Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise eel puudustega, kuid kogenud valitsuse ning saatis Euroopa meedia ette umbkeelsed ja kogenematud ministrid. Ta mõistab otse-eetris hukka koalitsioonipartneri ja tolle erakonna käitumise, samal ajal väites, et selle valitsuse püsimine on ikkagi Eesti huvides.

Kardetavasti ei tea Jevgeni Ossinovski isegi, mis on tema erakonna huvides. Eesti riigist rääkimata.

Valitsust juhib erakond, mille eelmine esimees lubas oma partei Eesti õigussüsteemist lahti siduda öeldes oma kõnes: «õiguskaitseorganid teevad poliitikat ja poliitikat tehakse õiguskaitseorganite abil». Iroonilisel kombel tunneb Keskerakondlik bande tänaseks end parketil nii mugavalt, et ähvardab rakendada sama õigussüsteemi opositsiooni survestamiseks ja raha välja pressimiseks.

Tänane majandusminister kõlgutab malbelt naeratades ministritoolil jalgu edasi, vaatamata ilmsele huvide konfliktile.

See, mille tunnistajateks oleme viimase aasta jooksul olnud, on meie poliitilise kultuuri märkamatu, ent järjepidev väärastumine. Kui Jürgen Ligi solvas oma kolleegi, siis järgnes tagasiastumine, samuti ka siis, kui tema kodused probleemid heitsid valitsusele halba varju.

Tänane majandusminister kõlgutab malbelt naeratades ministritoolil jalgu edasi, vaatamata ilmsele huvide konfliktile. Justiitsminister lasi möödunud nädalal kõrge kaarega meie riigi põhiväärtuste peale, aga muidu nõnda tundlik Ossinovski näeb Reinsalu labasusi «ebaõnnestunud väljaütlemisena». Jah – seesama Ossinovski, kes Ligilt tookord isikliku solvumise tõttu tagasiastumist nõudis. Silmakirjalikkuse meistriklass.

Veel praeguse valitsuse esimestel töökuudel astusid umbusaldushääletuseta tagasi nii Repinski kui Korb, sest mingisugused väärtused veel kandsid. Sealt edasi tõmbusid uut valitsust moodustades imagoloogilise riski võtnud koalitsioonipartnerid üha tugevamasse ringkaitsesse. Ikka korrutades järjekindlalt endale, liikmetele ja valijatele – see koalitsioon oli hea mõte.

Kõik on veel hästi

Samamoodi kordame kodanikena endile: ei ole ju veel kõige hullem. Justkui mees, kes tornist kukkudes endale iga korruse möödudes kinnitab: «seni on kõik veel hästi». Kuni enam ei ole.

Lugu algab sellest, et Vembu ja Tembu tegid Riigikogu rõdul suitsu ning arutlesid: «Mõtle kui naljakas oleks…» Nüüdseks on üks suitsetamise maha jätnud (tubli!), teine otsib riigikogu aknaaluses reas uusi väljavaateid. Olekski naljakas – kui ainult tulemus nii traagiline poleks.

Loodud koalitsiooni tulemusena on nii IRLi kui sotside valijat alatult petetud. IRLi valija tahtis liberaalse majandusega mõõdukalt rahvuskonservatiivset Eestit. Nüüd püsib nende häältel valitsus, kus rahandusminister leiab, et Läti viinaralli on meedia loodud illusioon vaatamata sellele, et alkoholiaktsiisi laekub oodatust 47 miljonit eurot vähem, kehtestatud on astmeline tulumaks ning peaministripartei varastab maksumaksja raha eest Vene propagandakanali abil valimisi. Eeskujuliku kohanemisvõimega Reinsalu õppis maksumaksja raha eest indulgentse ja hääli ostma; sedakorda erakonnakaaslasest jumalasulaselt.

Sotside valija hääletas võrdsema ja hoolivama ühiskonna poolt. Nüüd toetab nende hääl valitsust, mille justiitsminister naeruvääristab kodanikuaktiviste ja pisendab naistevastast vägivalda. SDE enda juht võitleb saiakestega koolipuhvetis ning vooderdab lätlaste taskuid aktsiisirahaga, samal ajal kui töötav pensionär maksustatakse ja haigekassal pole raha invaliididele abivahendite ostmiseks.

Meie haiglate ja tervishoiuasutuste IT-süsteemid on haavatavad, sest filosoofist terviseminister peab küberturvalisusesse investeerimist otstarbetult kulukaks, aga küberkurjategijatele riigikassast lunaraha maksmine on mõistlik.

Reformierakond, mille liige autor neid mõtteid kirja pannes veel on, pole kaugeltki ideaalne; aga vähemalt ei murendanud erakonna puudused riigivõimu usaldusväärsust. Jah – ringkaitsesse tõmbusid kriisis ka nemad, aga päeva lõpuks võeti julgus vastutada ning tagandada ministreid. Ilma umbusaldushääletuseta. Praegust valitsust iseloomustab Keskerakondliku bandementaliteedi ilmne kandumine koalitsioonipartneritele.

Lootus, et aeg ja valitsusvastutus muudavad Keskerakonda, on asendunud tõsiasjaga, et Keskerakond hoopis muudab poliitilist kultuuri ning järgmine peatükk, mis all-linnast Kõlvarti ja Kaljulaidi näol Toompeale kiikab, on veelgi masendavam.

Kas mandaadiga tehakse õiget asja

Väärastunud mentaliteet on hallitusena roninud Toompeale ning nagu irvitab Kõlvart üleolevalt õlgu kehitades küsimustele korruptsiooni kohta Tondiraba jäähallis või plartsatab Raimond Kaljulaid ETV otse-eetris, et otsused propagandakanalilt sisu osta on neljaks aastaks tehtud; kehitavad süüdimatu muigega õlgu ka ministrid, kes veel paari aasta taguses Eestis oleksid kindlalt pingile saadetud.

Isegi kui vaatame riiki kitsalt teenusepakkujana, siis oleme ka klientidena kõvasti lüpsta saanud. 2008. aasta juunis purustas nafta barrelihind rekordi, makstes peaaegu 158 dollarit ning meil oli kütuse liitrihinnaks 18,55 krooni ehk 1,19 eurot. Täna on naftabarreli hind 63,51 dollarit ning bensiiniliiter tanklas 1,35 eurot. Nii maksame aktsiisiralli tõttu rohkem kütuse ja alkoholi eest, aga kaudselt ka toiduainete ja muude teenuste eest. Põhimõtteliselt võiks ju parema riigivalitsemise teenuse eest rohkem maksta, aga kus on see parem teenus?

Hiljuti arutleti selle üle, kas Eestis oleks ruumi uuele erakonnale. Praeguse seisuga mitte ainult poleks ruumi, vaid on kisendav vajadus.

IRLi ning SDE riigikogulased ja lihtliikmed peaksid mõtlema sellele, mille eest te seisate ning kas teie mandaadiga tehakse õiget asja. Kui see nii ei ole, siis tasub oma erakonna juhtidelt nõuda muutust, sest lõppeks on need just IRLi ja SDE liikmed, kes peagi tänavatel ja kohtumistel ebamugavatele küsimustele vastama peavad.

SDE ridades veel õrnalt kumab südametunnistust Hannes Hanso isikus, seega pole olukord lootusetu. Pidagem meeles, et koalitsioonipartneritena on IRL ja SDE kaasosalised kõiges, mida ametis olev valitsus teeb – olgu selleks poliitilise kultuuri kaaperdamine, asjatundmatud eksperimendid maksupoliitikaga või maksumaksja raha eest varastatud valimised.

Hiljuti arutleti selle üle, kas Eestis oleks ruumi uuele erakonnale. Praeguse seisuga mitte ainult poleks ruumi, vaid on kisendav vajadus. Väiksemad koalitsioonipartnerid, kelle ülim eesmärk praegustes oludes peaks olema jõudude tasakaalustamine ning õiguse ja õigluse tagamine riigijuhtimises, on oma ülesannetes läbi kukkunud. Eksimine on inimlik – oskus seda tunnistada, järeldusi teha ja edasi liikuda aga riigimehelik. Jääb vaid loota, et toimunud pööre jääb metsapeatuseks ega vii meid sügavamale võpsikusse.