Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Lugejakiri: bussipeatused väikestes asulates on tegelikult vajalikud (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Buss.
Buss. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Postimehe lugeja Pille Mäerand kirjutab, et maal on tavaline see, et maantee ääres olevatesse bussipeatustesse viiakse autoga. Laste ja suuremate kottidega reisides tuleb mugavuse nimel valida sõiduvahendiks aga ainult auto. 

Eilses Postimehes ilmunud Villu Päärti artikkel, «Bussid siin enam ei käi», tekitas tunde, et teema oli korralikult läbi seedimata. Kaardil olid välja toodud bussipeatused ja seal juures olev info asulate elanike või tööandjate arvu kohta. Kahe silma vahele oli jäänud aga see, et Eestit läbivate eri klassi maanteede vahele jääb hulk väiksemaid asulaid, külasid, hajaelamisi, mille elanikud viiakse sageli autodega bussile ja õigel ajal ollakse jälle bussilt tulijatel vastas. Mida kehvem on ilm, seda rohkem on maantee ääres näha autosid, mis ootavad bussilt tulijaid.

Artiklit illustreerival kaardil on Puhu risti juures, mis küll Põltsamaale väga lähedal, info, et tegemist on kohaga, kus asub vaid paar ettevõtet. Samas on Puhu ristist Jõgevale ja Tartu-Jõgeva-Rakvere maanteele üle 20 kilomeetri. Sellesse teedevahesse jääb mitu küla – Sulustvere, Lustivere, Kalana, Siimusti, Vägari, Aidu jt. Kui nende paikade inimesed liikuma tahavad pääseda, just Tallinna poole, ei ole neil põhjust Jõgevale minna, sest Tartu maanteel on liiklus tihedam ja otsem.

Sama lugu on Pikknurme peatusega, mis peaks saja elanikuga Pikknurme asulat teenindama. Tegelikult on jälle need päris suured teedevahed – umbes 16 km Tartu-Jõgeva maanteeni ja teisele poole sama palju Põltsamaa-Viljandi maanteeni. Nii et, kui pealinna või Emajõe linna vaja minna, otsitakse ikka üles võimalik lähim peatus Tartu-Tallinna trassil.

Bussile viimine on tänapäeval väga tavaline – mobiilid on head abimehed teada andma, millal vaja bussi vastas olla. Ei ole meie maarahval veel bussipeatused kodust maksimaalselt kilomeetri kaugusel nagu pealinnarahval. Sellepärast valitakse ikka variant, kus võimalikult vähem ümberistumisi tuleks teha.

Tartu-Tallinna vahelise liikluse korrastamisega seoses on ikka juttu olnud, et inimesed ei kasuta ära pakutavaid võimalusi otseühenduseks. Eelnevaga seoses meenub üks pikalt painanud mõte: miks ma ei taha minna Tallinnast Tartusse rongiga. Möönan – rongiga on mõnus, pingevaba, aga siin on nüüd mõtlemise koht. Kahe suure linna vahel on lihtne liikuda, aga kelle teekond ei alga suurest linnast ja kellel ei ole vaja sõita otse Tartusse või siis Tallinna, läheb keerulisemaks.

Auto on maainimesele mugavam valik

Kui sul on vaja sõita Tartust edasi lõuna poole ja mitte peamagistraale mööda, on nagu sein ees. Sama lugu Tallinnast väljapoole minejatel. Lisaks muidugi mugavuse kadumine kohe, kui sul tuleb oma laste ja veidigi suuremate kimpsude-kompsudega jälle järgmisele ja järgmisele bussile ümber istuda.

Mugavusliinid tunduvad sobivat eelkõige tudengitele ja konverentsituristidele. Argiellu ei ole alati võimalik neid sobitada – nii et läheme ikka autoga.

Kolmaski teema on on ajendatud ühest Postimehe artiklist, kus oli juttu Eesti 1989. aasta rahvaloendusest. Kuna 2020. aasta rahva- ja eluruumide loendus pidavat tehtama registritepõhisena, kirjutan oma mõtted ka selle teema kohta.

Lugesin, et registripõhine rahvaloendus on kahtluse alla seatud registrite puudulikkuse tõttu. Arvan, et rahvaloendus on üks ja võib-olla ka ainus kord kümne aasta jooksul, kui riik oma kodaniku elu-olu kohta infot saab. Nüüd, kus on kümne aastaga nii palju muudatusi toimunud, oleks Eesti riigil vaja just küsitlusepõhiselt saada inimestelt vastus, kas tehtud muudatused – valdade liitmised, Eesti Posti muutmine Omnivaks, muudatused apteekide töös, arstiabi ja kauplustesse saamise võimalus jpm, ei ole jätnud osa inimesi olukorda, kus teenused on raskelt kättesaadavad?

Erilist tähelepanu vajaks info, kas maapiirkondade vanurid on kõik varustatud mobiiliside ja internetiga (ka elektriga), kas neil on rahalisi vahendeid nende soetamiseks ja nende kasutamisoskus, et hakata kasutama ettetellimisbusside teenust? Võib ju selguda, et noored, kaasajas kiirete sammudega kõige uuega kaasaskäivad otsustajad ongi juba mõnel väheminnovatiivsel vaiba alt tõmmanud.

Minu arvates ei ole seadusetegijatel õigust otsustada, et kõigil peab olema iPhone (minul ei ole), et peavad olema oskused ja vahendid. Ja kui seatakse inimesed sellisesse sundseisu, tuleb tagada selles olukorras hakkama saamine.

Tagasi üles