Juhtkiri: läbimõtlematus, kaos, kriis

Mäo-Tartu marsruut Foto: graafika: Silver Alt

On aeg ühemõtteliselt välja öelda: Eesti ühistranspordikorraldus on kriisis. See ei vasta praegu kuigivõrd punktist A punkti B reisida sooviva kodaniku, kodaniku kui maksumaksja ega ammugi innovaatilise e-riigi kodaniku huvidele, kellena me ennast näha ja esitleda tavatseme.

Seni pole ükski ühisveonduse eest vastutav minister suutnud välja tulla terviklike lahendustega. Arengukavad on täis vasturääkivusi ega toimi. Otsuseid suunavad lobirühmad ja päevapoliitilised eelistused. Unustatakse peamine: ühistransport peab võimaldama mugavalt, säästlikult ja kiiresti liikuda.

Bussid on meil võrdlemisi uued ja tore on, sest see ei tähenda ainult sõidurõõmu, vaid lisab ka turvalisust ja ökonoomsust. Samas ütleb meile igapäevaelu kogemus ja kinnitavad uuringud, et isiklikule sõiduautole pole liiga paljudes kohtades ja olukordades endiselt alternatiivi. Konkurentsivõime sõiduautoga on nõrk isegi Tallinnas, nagu näitas TTÜ asjatundjate juhtimisel läbi viidud uuring – olgugi ühistransport tasuta ja linnajuhtide hinnangul eeskujulikus korras.

Ühistranspordikorraldus eeldab kahtlemata teatud kokkuleppeid, need omakorda kompromisse. Eestis on inimesi, kelle vajadusi praegune ühistransport üldjuhul hästi või isegi väga hästi rahuldab. Kuid rahulolijaid võiks olla palju enam ning ühissõidukid peaksid suutma ka inimesi isiklikust autost välja meelitada – näiteks kui sõidetakse üksi.

Praegune süsteem on kohati mõttetult raiskav. Nii-öelda tasuta maakonnaliinide sisseseadmine poliitilise otsusega (et valimistel oleks hea loosungitega vehkida) süvendab potjomkinluse tendentsi veel. Kohati on regulatsioonid hakanud elama omaenese elu. Siia sobivad näiteks fantoompeatused Tallinna-Tartu maanteel, mida kasutatakse üksnes liinilubade saamiseks (vt artiklit 22. jaanuari lehest).

Ühistranspordikorraldus pole inimeste poole näoga. Meil pole selget ülevaadet, millisena näeme bussi- ja rongiliikluse vahekorda, kuidas peaks riik ühisvedu rahastama nii, et see oleks tõesti tõhus, ühendaks eri transpordiskeeme ja täidaks parimal võimalikul moel eesmärke. Nutiajastut ärme üldse mainime. Peamine näib olevat kuhugi nähtavasse kohta (tasuta bussid, Haapsalu raudtee) poliitilist võitu tähistav silt kleepida. Kas see ka nii-öelda suurde pilti sobitub, pole justkui eriline mure. Ametnikud täidavad käsku ja räägivad vajadusel musta valgeks.

Eesti igapäeva- ja tööelu on viimastel kümnenditel kõvasti muutunud. Ühistransport seda mobiilsust loodetud moel ei toeta. Kuid selle asemel, et analüüsida üldpilti, näidatakse kõrgeimal tasemel – riigikogu kõnepuldist – suutmatust isegi olemasolevaist raporteist poliitikasoovitusi välja lugeda.