Saksa valitsuskoalitsiooni moodustamise 28-leheküljelisest alusdokumendist on teada, et Euroopa Ühendriike ei tule, tuleb aga valuutafond koos euro tugevdamise meetmetega, kirjutab Vabaerakonna juhatuse liige Kaul Nurm.
Itaalia filosoof ja majandusteadlane Antonio Serra uuris 16. sajandil Itaalia linnriike ja püüdis juba siis leida vastuseid küsimusele, mis on elanike jõukuse ja heaolu aluseks. Ta jõudis merkantiilsele järeldusele, et linnad, kus toodeti kaupu vaid oma elanike tarbeks, olid vähem arenenud, kui linnad, kus toimus kaubavahetus teiste piirkondadega. Sest suurema kaubavahetuse ja turuga on seotud majanduse efektiivsem struktuur ja spetsialiseerunum tööjaotus. See viib omakorda parema lõpptoodangu kvaliteedi, madalama tootmise omahinna ja suurema kasumini.
Serra uuris, miks on linnriikide maksevahenditel erinev ostujõud ning tõdes, et see on seotud linna kaubandus- ja maksebilansiga. Mida suurem oli nõudlus linna kaupade järele, seda tugevamaks muutus kohalik rahakurss.
Need algelised tõed iseloomustavad lihtsas keeles tänase ühisturu ja -raha käsitlust, st mitte ainult ettevõtted, vaid ka riigid võistlevad parema positsiooni pärast rahvusvahelises tööjaotuses.
Oleme harjutanud end mõttega, et Euroopa Liidu ühisturg sai alguse Monnet’ plaanist ja Schumani deklaratsioonist, mis kitsalt võetuna ongi õige. Ometi ei olnud need protsessid muu maailma arengutest kõrvalseisvad, vaid ajalooliselt paratamatud.
Juba 1930ndatel käivitas USA president Roosevelt suurest depressioonist väljatulemiseks uue kursi poliitika, mille paljud meetmed olid 49 osariigis ühise turukorralduse loomise aluseks – tekkis ühine fiskaal-, pangandus-, põllumajandus-, sotsiaalkindlustus- ja tööturu korraldus ning loodi institutsioonid nende haldamiseks.
Ühe Brexiti argumendina serveeriti valijatele, et väljaspool Euroopa Liitu suudetakse haarata mõjusam positsioon globaliseerumise ja vabakaubanduse edendamises.
Iseenesest Briti impeerium seda rohkem kui kolm ja poolsada aasta ka tõestas. 1922. aastal arvutati Suurbritannia ning selle kolooniate, dominioonide, protektoraatide ja muude sõltuvate territooriumite elanike koguarvuks 458 miljonit ehk neljandik maailma elanikkonnast. Kullastandardiga seotud naelsterling oli pikka aega lausa maailmaraha. Kuid soov ühte ja samasse jõkke kaks korda astuda on kaugelt ebareaalne.
Uueks maailmarahaks kujunes USA dollar. Sellele pani aluse Bretton Woodsi süsteem, mis jõustati läänebloki tööstusriikide vahel 1944. aastal. Süsteemi nurgakivideks said lisaks USA Föderaalsele Reservile (valuuta garanteerimise instrument) ka Rahvusvaheline Valuutafond (vahetuskursside garanteerimise instrument), Rahvusvaheline Rekonstruktsiooni- ja Arengupank (tänane Maailmapank – investeeringute garanteerimise instrument) ning Üldine Kaubandus- ja Tariifide Kokkulepe (tänane WTO – turgude laiendamise instrument).
Euroopa riigid nõustusid kokkulepetega, kuna Teise maailmasõja kahjustused olid ruineerinud majanduse. USA pakkus vastutasuks Marshalli plaani, Euroopa Taastamise Programmi ja Euroopa Finantseerimise Liitu.
Euroopa Liidu asutajad ei elanud seega vaakumis, vaid said väga hästi aru, et liikmesriikide majanduse konkurentsivõime tugevdamiseks on vajalik Euroopa ühisturu integratsioon.
Tänapäevaks on sellest saanud väärtus, mis tagab siinsetele ettevõtetele suurema ligipääsu lõpptarbijatele, parema tööjaotuse, spetsialiseerumise, kapitali efektiivsema paigutamise jms. Euroopa Keskpank garanteerib tänaseks ühisraha euro ning Euroopa Investeerimispank arenguinvesteeringud.
Veelgi enam, lisaks turumajandusele tagab Euroopa Liidu leping (poliitiline integratsioon) kodanike isikuvabaduste, demokraatia ja sotsiaalse õigluse kaitse.
Brexiti referendum tõestas, et majanduse globaliseerumisel on olnud negatiivne tagajärg ka kõige jõukamates riikides. Selles protsessis on kaotajaid, kellega võitjad pole jaganud tulu. Olemasoleva tulu ümberjagamise mehhanism pole olnud seega piisav. Ühendkuningriigi vastus sellele on isolatsionism, EL vastab ühisturu reformidega.
Endiselt on ebaselge, milline saab olema Ühendkuningriigi uus suhe ELiga. Brittide endi soov on eritingimustel täieõigusliku ligipääsu säilitamine ühisturule koos kokkuleppeliste kohustustega, nagu see on hetkel Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni liikmena Šveitsil. Ametnike kõnepruugis kutsutakse seda ka «Šveitsi Brexitiks».
Sarnane alternatiiv on jääda Euroopa Majanduspiirkonda, mis eeldab kõikide ELi normide ülevõtmist koos maksekohustustega, kuid kaasarääkimisõiguseta, nagu Island, Liechtenstein ja Norra. Šveitsiga kokkuleppest eristub see kõige rohkem inimeste vaba liikumise kohustuse poolest. Britid ise on aga «pehmet Brexitit» välistamas soovi tõttu mitte kuuluda Euroopa Inimõiguste Kohtu jurisdiktsiooni.
ELi turgudele eelisligipääsu iseloomustab veel tolliliidu kontseptsioon, kuhu kuuluvad lisaks 28 ELi liikmesriigile ka Andorra, Monaco, San Marino ja Türgi. See tähendaks «pool-kõva» või «pool-rasket» Brexitit, ehk üksnes ühiseid imporditariife kolmandatele riikidele ja tolliliidu sees tariifideta kaubandust. Võrdlusena liigitatakse näiteks uus EL-Kanada vabakaubandusleping juba «kõva» Brexiti kategooriasse, mis on oluliselt vähemsoodus, kui tolliliidu kaubandusrežiim.
Kõige mustema stsenaariumi korral, kui kokkulepet ei sünnigi, rakenduvad ELi ja Ühendkuningriigi vahel WTO lepingu reeglid koos kõrgete tollitariifidega. Ehk kõik need kohustused, millest britid üritavad nüüd vabaneda, võetaks mitmekordselt tagasi tollitariifidena.
ELi ühisturu loomise mõte on olnud, et see peab andma ühisturu liikmetele olulise konkurentsieelise. Brexit mõõdab hetkel just selle väärtust.
Käimasolevatel Saksa valitsuskoalitsiooni moodustamise kõnelustel toimus konservatiivide ja sotside vahel laupkokkupõrge Euroopa Liidu tulevikupildis.
Saksa konservatiivid on seisukohal, et ühisturu loomisele tuleb öelda jätkuvalt «jah», suuremale majanduspoliitilisele integratsioonile aga «ei». Viimane tõestus sellest oli näiteks ELi-USA vabakaubanduslepingu ehk TTIPi sõlmimise katse.
Saksa parlamendispiiker Wolfgang Schäuble arusaama nurgakivina on iga liikmesriigi kohustused riigi enda omad, mis ei kuulu liikmesriikide vahel ümberjagamisele, sealhulgas rahatrüki ehk ühisraha devalveerimise kaudu. Sama põhimõtteline takistus püsib ka üle-euroopaliste hoiustegarantiide sisseseadmise osas. Lisaks on öeldud ei eurotsooni ühistele võlakirjadele.
Kõik ELi liikmesriigid peaksid kuuluma euroalasse, et välistada oma majandusele rahakursi manipulatsioonidega eeliste loomine. Ühisraha tagamise meetmeid tuleb tugevdada üksnes ulatuses, mis on hädavajalikud euro stabiilsuse tagamiseks. Euroopa Stabiilsuse Mehhanism tuleb reorganiseerida püsivaks Euroopa Valuutafondiks võttes IMFilt üle euroalaga seotud ülesanded, mis peaks kontrollima ka liikmesriikide fiskaalpoliitikat.
Junckeri visiooni kohane Euroopa Liidu rahandusministri institutsiooni loomine rikuks Schäuble hinnangul aga ühenduse ja liikmesriikide senist tasakaalu, kuulutades ühenduse otsused ülimuslikuks. Seda välistatakse. Tugevdada tuleb ühist pangandusliitu.
Saksa sotsiaaldemokraadid soovivad seevastu suuremat poliitilist tsentraliseerimist – Euroopa Ühendriike. Erakonna liider Martin Schulz on seisukohal, et föderatsioon tuleb luua uue põhiseadusliku leppe alusel hiljemalt aastaks 2025. Kes sellega ei ühine, arvatakse EList automaatselt välja. Luua tuleks ka ELi rahandusminister, ühtlustada maksud ja lõpetada palgadumping. Sisse tuleb seada ELi miinimumpalk.
Selle taustal on vähemasti sama kaalukas, kuid jätkuvalt väherealistlik plaan mitmekiiruselise Euroopa loomine ja eurogrupi reformikava koos rahandusministri, eelarve ja eraldi parlamendiga, mille Emmanuel Macron hõikas välja Sorbonne’i ülikoolis.
Mis näib ühendavat kõiki osapooli, on Brexitiga tekkinud arusaam, et globaliseerumisel ja ühisturu loomisel on negatiivsed tagajärjed, mis eeldab suuremaid tulusiirdeid «kaotajatele» riikidele ja elanikkonnagruppidele. Arutatud on näiteks eurotsoonis tööpuuduse kindlustusfondi loomist üheprotsendilise osakaaluga SKTst kombinatsioonis tänaste struktuurifondide vahendite mõtestatuma ümbersuunamisega.
Saksa valitsuskoalitsiooni moodustamise 28-leheküljelisest alusdokumendist on teada, et Euroopa Ühendriike ei tule, tuleb aga valuutafond koos euro tugevdamise meetmetega. Kuid tuleb ka suurem globaliseerimisest teenitud tulu ümberjagamine.
Vabaerakond on sõsarpartei, Saksa konservatiividega, samal seisukohal. Me toetame ühisturu loomist ja majanduse edasist integratsiooni, kuid ei toeta poliitilise otsustustasandi suuremat tsentraliseerimist Brüsselisse. Ei Euroopa Liidu föderaliseerumisele. Euroopa Liidu vastus Brexitile peab olema seega selline, et ka britid sooviksid siia edasi jääda.