Mihhail Lotman: miks ma andsin allkirja tselluloositehasevastasele pöördumisele

Tselluloositehas planeeritakse rajada Emajõe kaldale. Pildil Jänese raudteesild. Foto: Margus Ansu

Semiootik, Isamaa ja Res Publica Liidu liige Mihhail Lotman kirjutab oma blogis, et ei pea ennast mingil juhul ökofundamentalistiks ning mõistab, et linnade areng, raud- ja maanteed, ning õhu- ja meretransport koormavad loodust. Tartu tselluloositehase puhul ületavad tema arvates riskid aga võite. 

Andsin allkirja «Avalikule pöördumisele kavandatava tselluloositehase asjus». Tavaliselt ma kollektiivsetes protestikampaaniates ei osale, kuna arvan, et ühe vastutust võtta julgeva inimese hääl on tihti tugevam kui massiüritus.

Ma tean, kui kerge on üles kruvida proteste, eriti nii tundlikel teemadel nagu keskkond, ning õilsatest, ent emotsionaalsetest ajenditest lähtuvad teod võivad tuua ettearvamatuid negatiivseid tagajärgi (nagu nt loomade «päästmine» karusnahafarmidest).

Ma ei pea ennast mingil juhul ökofundamentalistiks. Mitte ükski asi ei tule tasuta. Linnade areng, maanteed, raudteed, õhu- ja meretransport koormavad kõik loodust. Ehkki olen põhimõtteline jalgrattur, ei taha ma võidelda teiste transpordiliikide vastu. Asi pole keskkonnariskide nullimises, vaid optimaalsete lahenduste otsimises.

Seepärast toetan, tõsi küll, teatud reservatsioonidega, Rail Balticut. Ökoloogilised probleemid, mis paratamatult selle rajamisega kaasnevad, vajavad lahendust, vähemalt leevendust, kuid muud strateegilised, majanduslikud ja NB! ökoloogilised kaalutlused (kiirraudteeühendus Euroopaga vähendab koormust maanteedel) kaaluvad need minu jaoks üle.

Mis aga puudutab Tartu tselluloositehast, siis see asi on teistsugune: riskid ületavad oluliselt võite. Sellevastane pöördumine on koostatud väga professionaalselt ja lähtub ratsionaalsest argumentatsioonist, mitte hetkeemotsioonidest, ning kuna ma niikuinii kavatsesin veel kord sel teemal sõna võtta, siis andsin sellele suurima heameelega oma allkirja.

Siiski tahaksin eraldi välja tuua veel mõne asjaolu. Nii tehase pooldajad kui ka selle vastased lähtuvad tehase ohutuse/ohtlikkuse hindamisel ettenähtud režiimist, kui kõik sujub, nagu peab. Ka sellisel juhul kätkeb rajatav tehas endas suurt koormust keskkonnale.

Reklaamvideo kui manipulatsiooni meisterklass

Nagu teada, on tselluloositööstus üks toksilisemaid, jäädes alla vaid metallitööstusele. Sulfaattselluloosi tootmine koormab kõiki biosfääri osi: atmosfääri, hüdrosfääri ja litosfääri ülemist kihti. Tartu tehase rajajad ja propageerijad korrutavad mantrana, et tegu on innovatiivse, keskkonnasäästliku ja rohelise ettevõtmisega. Soovitan vaadata nende reklaamvideot kui manipulatsiooni meistriklassi (pange tähele rohelist tausta, linnulaulu, pidevalt korduvaid tüvesid bio-, rohe-, keskkonna- ja teisigi armsaid detaile).

Millest aga ei ole siiamaani räägitud, on tehase kaitstus ettenägematutes olukordades. Praegu võib tunduda, et suurim oht on seotud ühiskondliku pahameelega. Aga millised on tehnoloogilised riskid? Kuidas on tehas kaitstud üleujutuste eest (tuletame meelde hiljutist keemiatehase plahvatust USAs, millel erinevalt Tartusse rajatavast tehasest oli kahekordne kaitse, kuid üleujutuse käigus lakkasid mõlemad töötamast).

Kuidas on see kaitstud tormide eest, nagu näiteks selliste eest, nagu orkaan Herwart, mis möllas praegu Saksamaal? Kuidas on see kaitstud teiste loodusõnnetuste eest, mis viimasel ajal on Euroopas sagenenud, kas kliima soojenemise või muude põhjuste tõttu? Kõik need küsimused on paraku vastuseta, asjalikku arutelu asemel näeme vaid ülistuslaule moodsale ja progressiivsele tehnoloogiale.

Igaks juhuks võiks meelde tuletada, et Eestis juba on üks moodsal progressiivsel tehnoloogial töötav tselluloositehas Estonian Cell, mis on poolteist aastat kogemata solki merre lasknud. Tuletame meelde, et ka see ettevõte reklaamib ennast eriti keskkonnasõbralikuna ja 2014. aastal nimetas keskkonnaministeerium selle isegi aasta keskkonnasõbralikuks ettevõtteks.

Jõgi on palju hapram ökosüsteem kui meri ning tõsisem avarii rajatavas tselluloositehases võib hävitada Emajõe biosfääri ja isegi Peipsi järve biosüsteemi. Ja siis ei päästa enam õigustused stiilis tegijal juhtub ja kes nüüd sellist asja võis ette näha.