Mulle meeldiks, kui Eesti ühiskonnas oleks rohkem üksteise kuulamist (mitte üksnes kuulmist), arutamist, arvestamist ja vajadusel ka andestamist. Kuid see saab tulla üksnes pärast kahetsemist. Kahjuks on kogu viimastel päevadel sündinu näidanud, et tähelepanu saab lärm, mitte sisu, et eelistatakse näilisust, et põhimõtted ja väärtused ei loe.
Meil oli hetk, millest oleks võinud edasi minna hädavajaliku diskussiooniga eksimise, karistuse, kahetsemise ja andestamise teemal, kuid Eesti justiitsminister tappis selle, kui reageeris 104 inimese emotsionaalsele pöördumisele kohatu kirjatükiga. Selle asemel, et arutelu tekitada ja arendada, näitas see kirjatükk Urmas Reinsalu halvemat poolt: inimest, kes kahetseb, et ta on kunagi võtnud sõna naistevastase vägivalla vastu. Lisaks teeb labane stiil, mis näitab inimese sisemust, võimatuks ka arutelu. Seda isegi siis, kui tahaks sõnavõtnu mõtet toetada.
Loomulikult ei eelda ega ei tahagi keegi, et Eesti Vabariigis istuks ministritoolil robot, ikka tahaks, et tegemist oleks inimesega, kellel on tunded. Kuid veelgi enam tahaks näha, et ministriks on vastutustundlik inimene, kes oma väljaütlemistes ja olekus on viisakas ning lugupidav ka nende suhtes, kelle arvamusega ta ei nõustu. Et enne kui ta midagi ütleb või kirjutab, ta ikka mõtleb, ning tajub piire, mida ametikoht seab. Nii kõrgel ametikohal olev inimene peab erksalt aduma nüansse, olukorda ja sammude järelmeid. Justiitsministri kirjatükk kajastas kõike muud.