• Urmas Reinsalu selgitused ei olnud siirad.
  • Minister peab aru saama, et nüüd on aeg karistuseks. Siis ehk tuleb ka andestus.
  • See kõik ei ole feminism, vaid soov olla tavaline inimene Eesti riigis.

Maris Lauri

FOTO: Liis Treimann

Justiitsminister Urmas Reinsalu (Isamaa ja Res Publica Liit), kes naistevastast vägivalda tauninud avaldust kahetses, lahkumise nõue ei ole poliitiline, vaid väärtuste küsimus, kirjutab oma blogis riigikogu liige Maris Lauri (Reformierakond).

Mulle meeldiks, kui Eesti ühiskonnas oleks rohkem üksteise kuulamist (mitte üksnes kuulmist), arutamist, arvestamist ja vajadusel ka andestamist. Kuid see saab tulla üksnes pärast kahetsemist. Kahjuks on kogu viimastel päevadel sündinu näidanud, et tähelepanu saab lärm, mitte sisu, et eelistatakse näilisust, et põhimõtted ja väärtused ei loe.

Meil oli hetk, millest oleks võinud edasi minna hädavajaliku diskussiooniga eksimise, karistuse, kahetsemise ja andestamise teemal, kuid Eesti justiitsminister tappis selle, kui reageeris 104 inimese emotsionaalsele pöördumisele kohatu kirjatükiga. Selle asemel, et arutelu tekitada ja arendada, näitas see kirjatükk Urmas Reinsalu halvemat poolt: inimest, kes kahetseb, et ta on kunagi võtnud sõna naistevastase vägivalla vastu. Lisaks teeb labane stiil, mis näitab inimese sisemust, võimatuks ka arutelu. Seda isegi siis, kui tahaks sõnavõtnu mõtet toetada.

Loomulikult ei eelda ega ei tahagi keegi, et Eesti Vabariigis istuks ministritoolil robot, ikka tahaks, et tegemist oleks inimesega, kellel on tunded. Kuid veelgi enam tahaks näha, et ministriks on vastutustundlik inimene, kes oma väljaütlemistes ja olekus on viisakas ning lugupidav ka nende suhtes, kelle arvamusega ta ei nõustu. Et enne kui ta midagi ütleb või kirjutab, ta ikka mõtleb, ning tajub piire, mida ametikoht seab. Nii kõrgel ametikohal olev inimene peab erksalt aduma nüansse, olukorda ja sammude järelmeid. Justiitsministri kirjatükk kajastas kõike muud.

Kui tõesti oli asjaolusid, mis sellise erksuse ajutiselt välistasid – siis vajanuks minister ilmselt ametist pisut puhkust –, oleks pidanud reageerima hoopis teisiti. Ehk siis koheselt, siiralt ja andestust paluvalt, oma vigu ja eksimusi tunnistades. Lisades kindlasti juurde ka valmisoleku ametist taanduda.

Kuid me saime tükk aega hiljem lugeda tingimuslikku mokaotsast tulnud vabandust, mille ajendas peaministri soovitus. Teleintervjuudes nägime ministrit, kes ennast õigustas ja naeratas, justkui tahtes öelda: «Noh, mulle öeldi, et pean midagi ütlema.» See kõik ei olnud kuskilt otsast siiras ning see on põhjus, miks talle ei ole andestatud.

Nüüd näeme, kuidas minister poeb küll Isamaa ja Res Publica Liidu noorte ja naiste, aga ka luteri kiriku juhi selja taha, jätkates õigustamist ja täiesti kõrvaliste teemade sidumist asjaga. Välja kistakse aastatetagused teiste inimeste eksimused, panemata tähele oma sõnu ja eksijate kahetsust. Kangesti sedamoodi, et teised käigu minu sõnade kohaselt, kuid mina teen nii, nagu mulle meeldib. On see ülbus ja kõrkus, võimetus oma eksimust tunnistada või meeleheitlik soov ametist kinni hoida?

Halenaljakas, et asja alguses oli küsimus andestamises, mida nüüd patustanu nõuab. Ta on unustanud, et andestamine saab tulla pärast karistust ja kahetsust. Andestust ei saa nõuda, andestust saab paluda ning kannatanu voli on otsustada, kas andestada või mitte. Taas kord – kas minister saab aru, kuidas tema teod ja sõnad omavahel vastuolus on?

Justiitsminister peab aru saama, et tema enese käitumine on viinud selleni, et nüüd on aeg karistuseks – lahkuda ametist –, et mõelda ja kahetseda. Siis ehk tuleb ka andestamine.

Lisamärkusi vastuväitlejatele alates peaministrist

Reinsalu lahkumise nõue ei ole poliitiline, see on küsimus väärtustest. Mina ei taha elada onuheinolikus Eestis.

Oleks tore, kui me ei peaks Eesti Vabariigi juubeliaastal jagelema selliste põhiväärtuste üle. Lahendus on lihtne – minister lahkub ametist. Kui mitte, siis vaidleme ja võitleme edasi.

Mina suudan mõista mehi, kui mõni naine teatab, et kõik mehed on sead või joodikud. Ma mõistan, et paljud mehed ilmselt ei taju, mida naised tunnevad, kui neile üht-teist öeldakse, sest see ei käi ju nende kohta. Aga, palun, mehed, proovige ka naisi mõista! Ehk see kõik ei ole ka feminism, vaid soov olla tavaline inimene Eesti riigis.