:format(webp)/nginx/o/2016/10/26/6005587t1hf331.jpg)
Pikk viivitus seadusemuudatuse teostamisel on seda iseäralikum, et osa röövitud Venemaa varadest, millele Venemaa vanglas surnuks pekstud Sergei Magnitski jälile sai, kanditi väidetavalt välja Eestis tegutseva panga kaudu, kirjutab ajakirjanik ja inimõiguste aktivist Marcus Kolga.
Eesti haaras 2016. aasta detsembris üllatuslikult, aga teretulnult juhtohjad ülemaailmses juriidilises võitluses inimõiguste eest, kui riigikogu kehtestas globaalse nõndanimetatud Magnitski nimekirja klausli. Eesti parlament tegi seda mõni tund enne samasugust sammu USA senatis. Sellega kerkis Eesti esimeseks riigiks maailmas, kus võeti vastu uuenduslik seadusealgatus, millega saab ülemaailmsed inimõiguste rikkujad jätta sissesõiduviisata ja külmutada nende vara.
See uuenduslik algatus on saanud nime venemaalase Sergei Magnitski järgi, kes 2008. aastal avastas ülisuure, 230 miljoni USA dollarini küündiva maksupettuse, mille taga seisid Kremli võimukandjad. Kui Magnitski röövimisest teada andis, võtsid needsamad ametiisikud, keda ta süüdistas, ta kinni ning hoidsid teda kohtu ette viimata ligemale aasta vanglas. 2009. aasta novembris suri Magnitski pärast vangivalvurite peksu käes kannatamist Moskva kurikuulsas Butõrka vanglas.
Kui parlament oli vastavad seadusemuudatused vastu võtnud, sõnas Eesti parlamendi liige Eerik-Niiles Kross, kes suurel määral juhtiski Magnitski seaduse kehtestamise kampaaniat, Euroopa ajakirjandusväljaannetele, et see annab Eestile «lõpuks ometi aluse keelduda selliste tüüpide Eestisse laskmisest, kes Magnitski vanglas surnuks peksid».
Kuid vahepeal möödunud kolmeteistkümne kuu jooksul ei ole Eesti valitsus veel õieti asunud seda uut globaalset inimõiguste tööriista kasutama ega ole seni soostunud lisama ühtegi uut nime sanktsioonide alla kuuluvate isikute nimekirja.
Selline pikk viivitus seadusemuudatuse teostamisel on seda iseäralikum, et osa röövitud Venemaa varadest, millele Magnitski jälile sattus, kanditi väidetavalt välja Eestis tegutseva panga kaudu.
Eelmise aasta oktoobris alustas Prantsuse kohus 17,8 miljoni USA dollari uurimist, mille oli aastail 2008–2011 kandnud Prantsusmaale üle Danske Banki Eesti haru.[1] Aruandest, mille avaldas kuu aega hiljem organiseeritud kuritegevusest ja korruptsioonist teavitamise projekt (OCCRP), selgus, et Danske Banki siseaudiitorite kinnitusel olla panga Eesti haru «talitanud selges vastuolus rahapesueeskirjadega» 2,9 miljardi USA dollari suuruses Aserbaidžaanist alguse saanud rahapesuskeemis.[2]
Eesti valitsuse finantsuurijad uurisid asja ja andsid Danske Banki arvatavast rahapesust Eesti valitsusele teada juba 2015. aastal, aga seni ei ole nende uurimistulemusi avalikustatud.
OCCRP aruande põhjal võib järeldada, et Magnitski kaasusega seotud varad, mida väidetavalt Danske Banki Eesti haru liigutas, kujutasid endast ainult osakest palju suuremast probleemist.
Eesti jurist ja korruptsiooniga võitlemise aktivist Jaanus Tehver ütleb, et «17 miljonit dollarit, mida prantslased uurivad, on kõigest palju suurema jäämäe tipp». Ta on enda sõnul tõsiselt mures, et Eesti valitsus ei võta ei seda juhtumit ega laiemalt probleemi seoses Venemaa, Aserbaidžaani või mis tahes muu raha pesemisega sugugi tõsiselt.
Ehkki muidu korruptsioonivastases võitluses silmapaistev (Eesti asub Transparency Internationali edetabeli järgi maailma 25 kõige vähem korrumpeerunud riigi seas), on Eesti võimud olnud Danske Banki küsimuses iseäralikult kidakeelsed. Niisugune vaoshoitus on pannud mõnedki aktivistid tõsiseid küsimusi esitama.
«Eestil on väga hea maine tänu läbipaistvusele ja valitsuse otsus kehtestada globaalne Magnitski seadusandlus on näidanud, et nad sammuvad rahvusvaheliselt esirinnas,» sõnab aktiivne inimõiguste kaitsja ja korruptsiooniga võitleja Bill Browder. «Eesti peaks selle üle uhke olema ning jätkama edasiliikumist valitud rajal, lisades Magnitski sanktsioonide nimekirja uusi nimesid.»
Leedu, kus Magnitski seadus võeti vastu novembris, on seda teinud, lisades täiendatud nimekirja 49 Venemaa inimõiguste rikkujat.
Teiste seas leiab leedulaste nimekirjast Tšetšeenia juhi Ramzan Kadõrovi, kes vastutab rohkete kuritarvituste eest, sealhulgas inimröövid, inimeste kadumine, piinamine, poliitiliste vastaste tapmine ning suure kella külge jõudnud pogromm Tšetšeenia LGBT-kogukonna kallal, Venemaa parlamendisaadiku Andrei Lugovoi, keda Ühendkuningriigis süüdistatakse Venemaa saladuste avalikustaja Aleksandr Litvinenko mürgitamises, ning Venemaa uurimiskomitee kurikuulsa juhi Aleksandr Bastrõkini.
Läti parlamendi liikmed on samuti keskendunud Magnitski sanktsioonide nimekirja laiendamisele seniste seaduste raames. Parlamendi väliskomisjoni esimees Ojārs Kalniņš viibis oktoobris Ottawas, kus arutas Magnitski sanktsioonide elluviimist koos Kanada senaatori Raynell Andreychukiga, kelle eestvedamisel võttis Kanada möödunud aastal vastu oma Magnitski sanktsioonide versiooni. Kalniņši juhitav komisjon viimistleb praegu otsust, millega esitataks valitsusele nimekiri isikutest, keda Lätti lubada ei tohiks. Üks kõrgem Läti parlamendi liige sõnas, et loodetavasti jõutakse otsuse vastuvõtmiseni juba märtsi lõpul.
«Eesti leidis maailmas palju positiivset äramärkimist, kui me võtmise vastu globaalse Magnitski inimõiguste seadusandluse,» nentis parlamendi liige Eerik-Niiles Kross. «Kuid valitsuse kõhklemine uute nimede lisamisel nimekirja tekitab vastupidise efekti: meie sõbrad hakkavad küsima, mis on lahti.»
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Marcus Kolga on Torontos tegutsev digitaalkommunikatsiooni strateeg, inimõiguste aktivist, kirjamees ja auhindu pälvinud dokumentaalfilmide autor. Ta on Macdonald-Laurieri instituudi Kanada huvide välismaal edendamise keskuse vanemteadur ning veebiajakirja ja portaali UpNorth.eu väljaandja