Jürgen Ligi vastus Urmas Viilmale: kirik väärib paremaid tekste

Jürgen Ligi. Foto: Liis Treimann

«Ametlik needus on püha, mina selle vastu ei saa. Kantslist võib võibolla rääkida kõike ja inimest needa, tõestama ei pea sealt vist midagi. Ega nähtavasti isegi teadma. Aga mina pean nüüd kahjuks selgitama. Sealhulgas asja, millega see jumalasulase sõnavõtt osteti,» kirjutab Jürgen Ligi (RE) vastuses peapiiskop Urmas Viilmale.

Ma olin tegelikult viimane, kes meie fraktsioonist umbusaldusavaldusega nõustus, sest ma naudin sõna ja põlgan ta saba sikutamisi. Jäin fraktsiooni esimehena esimest korda korraks üksi. Ma kartsin, et jutt viiakse Reinsalu sõnakasutusele ja siis teiste omadele ja temalt sellele, et ta kahetses sõna. Aga ta kahetses seda võimupositsioonil olija upsakusega tingimusel «kui keegi haiget sai», jättes nimme vabandamata asja enda pärast. Et meeldida jõmmidele ja võita tagasi nende hääli. 

Aga vägivald teeb haiget paljudele, naistevastane eriti, ka suurele osale ühiskonnast väga isiklikult. Justiitsministri asi on vägivallaga võidelda sõnast alates. Tema sõna loob õigust. 

Minu vastasseisust fraktsiooniga saime kiiresti üle üksmeelega, et Reinsalu ei sobi mitte sõna, vaid sisu pärast, paljude juhtude pärast, kus ta tõe ja õiguse looja rollis on poliitiline mängur. 

Mütoloogia minu sõnakasutustest ei peaks olema praeguse vaidluse sisu, aga elukutseline mütoloog ei tohtinuks antud juhul sekkuda üldse, sest ta sai äsja poliitilist raha. Seda justiitsministri libajuriidiliste põhjendustega, mis Eesti õigusjärgsust lõhuvad ja minu väitel ka seadust väänava ekspertiisiga. Mina saan oma seisukohta tõestada ja teen seda. Minagi oleks andnud raha, sellest on kirjalik tõestus aastast 2013, aga ausalt ja ilma häälte nimel manipuleeringuteta.

Ma saan ka endaga seotud sõnamüüte selgitada, kuigi ses kontekstis peaks selle pealesurumine olema kohatu. Kadri Simsonile näiteks pole ma kunagi öelnud «ära kaaguta». Seda ei kuulnud ei tema ega isegi kõrvalseisja stuudios, sellest saime kõik teada hiljem, et selle debati tapmisest frustreerunud oige oli televaataja jaoks reetnud mikrofon revääril, mille tundlikkust ma ei teadnud karta.

Ma vabandasin seepeale avalikult ja omavahel ja me leppisime ära. Reinsalu pole ära leppinud ei naisteühenduste ega naiste varjupaigapakkujatega, vaid ründab kriitikuid teiste, nüüd kiriku kätega. Maire Aunaste kohta öeldu oli loomulikult must huumor väga konkreetses koomilises kontekstis, mille vabandus on meie väga head omavahelised suhted, kinnitan. Vaenu pole meil olnud ka Kadriga, kuigi sellest on praegu muidugi võimatu rääkida.

Olen ikka kaitsnud kiriku vaimsust võitleva ateismi ees, olen kaitsnud isegi ta õigust näiteks kooselu teemal ise, mitte avaliku arvamuse ja moodsate trendide järgi joonduda, ent nüüd vabandan, see Urmas Viilma tekst võttis mult relvad. Kirik väärib paremat.