Peapiiskop Viilma: jürgenligilikult väljendunud Reinsalu paturegister

EELK peapiiskop Urmas Viilma. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

«Võta nüüd kinni, miks Reinsalu paturegister on Jürgen Ligi arvates nii suur, et ta seepärast ministriks ei sobi, küll aga sobis Jürgen Ligi ise pärast naiste suhtes solvavaid väljaütlemisi rahandusministriks hästi,» arutleb EELK peapiiskop Urmas Viilma arvamusloos.

Andrus Kivirähk on tänapäeva eesti kirjanikest üks usinamaid piiblitsiteerijaid ning Pühakirja sündmuste laiadele rahvahulkadele populaarsel viisil vahendajaid. Nõnda ei imestanud ma sugugi, kui Kivirähk lõppeval nädalal lahvatanud Teater NO99 ja Tiit Ojasoo skandaalile oma hinnangut andes võttis taas appi Piibli narratiivi. Rahvakirjanik küsib paari päeva eest ilmunud arvamusloos, kas juba praegu alanud happening lõppeb presidendi vastuvõtul Ojasoo piduliku ristilöömisega? Olles tänulik Andrus Kivirähkile piibliteemalise võrdluse eest, jätkan sama lugu võrdluseks võttes oma mõttekäiku ja küsin, kas need, kes nõudsid veel mõne päeva eest Ojasoo areenilt kõrvaldamist, pole mitte nüüd hoopis uue ohvri kallal, nõudes sama saatust Urmas Reinsalule?

Selle, et kogu lugu algas presidendi vastuvõtu lavastuse tellimisest Teater NO99-lt, on poliitikud juba teadlikult tagaplaanile lükatud, kuna tekkinud on võimalus püüda palju suurem «kala», kelleks on minister Reinsalu. Siin meenub taas Kivirähki viidatud piiblilugu, kus Pontius Pilaatus annab üleskihutatud rahvale võimaluse lasta pühade puhul vabaks üks kurjategija. Ta pakub välja, et armu võiks anda Jeesusele. Rahvas vastab oma liidrite mahitusel, et Pilaatus laseks vabaks mõrva sooritanud Barabase. See, mida Jeesus mõistukõnesid kasutades õpetas, oli poliitilist mängu mängivate variseride jaoks oluliselt ebameeldivam kui reaalne veretöö, mille röövel Barabas oli sooritanud. Barabas sai vabaks, Jeesus löödi risti!

President Kersti Kaljulaid leidis, et Tiit Ojasoo, kes oli ühe oma naiskolleegi vastu suunatud vägivallaaktiga avalikkuses suure hukkamõistu pälvinud, väärib ühiskondlikku andeksandmist. Teades, mida tähendab kristlaste jaoks oma süü tunnistamisega, andeks palumisega ning meeleparandusega kaasnev pattude andekssaamine, arvan mõistvat, mida president mõtles ühiskondliku andeksandmise all. Ka selle eelduseks on olnud ju oma süü tunnistamine, andeks palumine ja lubadus mitte oma hukkamõistmist väärivaid tegusid korrata. Kuna see kõik on Ojasoo puhul kõigile teadaolevalt toimunud, eeldas president Kaljulaid, et avalikku hukkamõistu uuesti ei järgne ja lavastaja saab uue võimaluse presidendi vastuvõttu lavastades.

Kuna kristliku andestuse reeglid ilmalikus ühiskonnas enam eelduslikult järgimist ei leia ning ka üldhumanistlikule vundamendile toetuvat ühiskondlikku andeksandmist ei võetud tõsiselt, sekkus oma arvamusega ka minister Urmas Reinsalu. Tema reaktsioon oli seotud mõistmatusega, et kord juba mitmel tasandil lahendatud küsimus tõstetakse uuesti lauale ja kõik algab otsast peale. Urmas Reinsalu sõnakasutus polnud kõige õnnestunum, kuna tekitas küsimusi ministri enda suhtumisest naistevastasesse vägivalda. Ka oli kogu tema arvamusavaldus emotsionaalselt terav. Kõigest sellest on Reinsalu aru saanud ja kõigilt, keda ta oma arvamusavaldusega solvas, vabandust palunud. Kas järgneb ühiskondlik andeksandmine?

Kuna mitme meie poliitiku kõnepruuk on Reinsaluga sarnase maneeriga väljendeid ja avaldusi iga päev täis, ei oleks pidanud vähemalt nende seast siiski kriitikanooli järgnema. Ometi on läinud vastupidi. Lisaks erinevatele ühiskondlikele gruppidele, kelle reaktsiooni ma hästi mõistan, on Urmas Reinsalu suhtes väljendunud üllatuslikult kõige kriitilisemalt ise aeg-ajalt vastaste suunas solvavaid väljendeid pilduv Jürgen Ligi. Usun, et kõigil on meeles, kuidas rahandusminister Ligi mõne aasta eest ETV «Foorumi» saates ütles Kadri Simsonile: «Ära nüüd kaaguta, ole vait, sa lubasid, et sa oled vait, kui teine räägib!». Või kuidas Jürgen Ligi Maire Aunaste riigikogusse kandideerimist kommenteeris oma Facebookis Leninit parafraseerides: «Iga köögitüdruk võib riiki valitseda.» Neid fraase meenutades võib jääda mulje, et Ligi suhtumine naistesse on üleolev ja šovinistlik ning üks sellise suhtumisega poliitik ei sobi kindlasti esindama riigikogus rahvast. Nendest väljaütlemistest hoolimata olen ma kindel, et Jürgen Ligi peab naistest lugu ega kiida iialgi heaks naistevastast vägivalda mitte mingisugusel kujul. Tema muud seisukohavõtud ja lugupidav käitumine oma naiskolleegide vastu on seda kinnitanud. Jürgen Ligi eelpool tsiteeritud laused olid lihtsalt ebaõnnestunud väljendusviisiga mõtteavaldused, millega teravmeelitsedes on võimalik tähelepanu võita, aga ka oma rivaale paika panna. Jürgenligilikult ebaõnnestunud sõnakasutusega väljendas ennast ka Urmas Reinsalu. Võta nüüd kinni, miks Reinsalu paturegister on Jürgen Ligi arvates nii suur, et ta seepärast ministriks ei sobi, küll aga sobis Jürgen Ligi ise pärast naiste suhtes solvavaid väljaütlemisi rahandusministriks hästi.

Kuid nagu Jürgen Ligi puhul, olen ma ka Urmas Reinsalu puhul kindel, et tema suhtumine naistesse on alati lugupidav ning naistevastase vägivalla suhtes valitseb Reinsalul kategooriline nulltolerants. Olen isiklikult kuulnud Urmas Reinsalut avalikult sellesisulisi selgeid seisukohti väljendamas viimati möödunud aasta 20. detsembril EELK Perekeskuse poolt korraldatud perevägivalla teemalisel konverentsil Hiltoni hotelli konverentsisaalis. Kahjuks leidis justiitsministri ettekanne avalikkuses tookord vähe kajastamist, mistõttu on jäänud viimaste päevade meediakajastuse valguses valitsema väärarusaam Urmas Reinsalu tolereerivast suhtumisest naistevastasesse vägivalda. See mulje on väär ning poliitilistes huvides ülekruvitud.  Pisut saab konverentsil Urmas Reinsalu peetud ettekandes väljendatud seisukohtadest aimu ajalehes Pealinn ilmunud artiklist.

See ei ole õmblusteta, vaid on tõmblustega Eesti ühiskond!

Paljutähenduslik on praeguses olukorras justiitsminister Urmas Reinsalu suust ülalviidatud konverentsil kõlama jäänud mõte: «Nagu me teame, siis asju katki teha on nii lihtne, katkisi asju terveks teha on nii keeruline.» Oleme viimastel aegadel kuulnud sageli väljendit õmblusteta Eesti ühiskonnast. Kardan, et 100-aastane Eesti Vabariik käriseb praegu mitmest paigast ja vastutavad selle eest kõik need, kes otsivad kunstlikke põhjuseid vanade õmbluste lahti käristamiseks. See ei ole õmblusteta, vaid on tõmblustega Eesti ühiskond!