Pärl tsivilisatsiooniteooriate raamaturiiulil on minu silmis aga Henry Kissingeri «Maailmakord», asjalik ja intelligentne bloki ajalugu, tsivilisatsiooniregioonide-siseste ning omavaheliste vaenamiste ning sümpaatiate analüüs.
Ma üldse ei imestaks, kui tuhandeaastase Venemaa idee pärinebki Spengleri raamatust: seal on tsivilisatsioonide eluiga mõõdetud just tuhandeaastase tsükliga.
Küll aga tekitab minus alati küsimusi tsivilisatsioonide piiride vedamine.
Niipalju kui ma olen lugenud tsivilisatsioonide konkurentsi ja võitluse kohta, on mulle jäänud silma, et alati on välja jäänud Aafrika ja Lõuna-Ameerika kontinent (erandiks on Kissinger). Neid justkui polekski. Väga nõrgalt on esindatud ka Aasia. India, varsti maailma suurima rahvaarvuga riik, on samuti tsivilisatsioonilisest vaatepunktist olematu suurus. Üldjuhul käib vägikaikavedu vaid paari tsivilisatsiooni vahel: need on Euroopa, islamimaailm, Venemaa ning mõnikord ka Hiina.
Ja isegi sel juhul tahaks vahel mõtlikult kukalt kratsida.
Oma 2014. aastal ilmunud raamatus «XXI sajandi väljakutse: tsivilisatsioonid, kultuurid, väärtused» on Jüri Saarel maailm tandriks kolme jõu võitlusele: lääne kristluse, islami ja slaavi õigeusu omale. Viimase all mõistab autor selgelt ning kompromissitult venelasi ja Venemaad.
Minul tekkis seda jaotust lugedes kohe küsimus: kuidas on lood slaavlastega, kes ei ole õigeusklikud (poolakad, tšehhid ja slovakid) või siis õigeusklikega, kes ei ole slaavlased (kreeklased, rumeenlased)?
See arusaam järgib tegelikult üks ühele Vene revolutsioonijärgsete emigrantidest aristokraatide-eurasianistide arusaama slaavlastest: nimelt kandis vene eurasianismi üks alusepanijaid vürst Nikolai Trubetskoi mitteõigeusklikud slaavlased maha kui vale vaimsusega ehkki «õiget» keelt rääkivad rahvad.