• Venelased on tuhandeaastase ajalooga ja erilise missiooniga rahvas.
  • Vene rahval on kolm vaenlast.
  • Müüti on tsementeeritud Nõukogude ajast saadik.

«Tuhandeaastane ajalugu» on kujunenud omaette fetišväljendiks, mida armastatakse korrutada nii Venemaal kui ka väljaspool seda. Pildil 1862. aastal tuhandeaastase ajaloo auks rajatud monument Novgorodis.

FOTO: Wikimedia

Vene rahvuse erilisuse müüt on tegelikult Nõukogude hariduspoliitika produkt. Seda korrutati nii tihti ja mitmele põlvkonnale, et lõpuks hakkas suur osa venelasi seda ise ka uskuma, kirjutas jaanuaris Sirbis etnoloog Aimar Ventsel.

Mart Helme ütles eile portaali Rus.Postimees.ee venekeelses otsesaates, et eestlased ei saa aru, et venelased pole ainult rahvas või rahvus, venelased on tsivilisatsioon ja venelaste ustavus oma tsivilisatsioonile on midagi sellist, mida eestlased ei mõista. Seoses sellega taasavaldame etnoloog Aimar Ventseli jaanuaris ilmunud arvamusloo «Tuhandeaastase vene tsivilisatsiooni müüt». 

Mulle on alati meeldinud tsivilisatsioonide ja nende konfliktide teooriad – mida jaburamad, seda parem.

Oli aasta 2012 ja ma olin Moskvas suurel ning esinduslikul kongressil. Avaüritus toimus nõukogudeaegses õppehoones ning ühel hetkel jalutasin ka läbi väljapandud raamatulettide vahelt.

Kusagil serva peal seisis tüüpiline vene teadlane, vanem lühikest kasvu mees mitukümmend aastat triikimata võidunud pruunis ülikonnas, hallid juuksed korralikult, aga stiilipäratult lõigatud.

Mees müütas kolmeosalist raamatut pealkirjaga «Vene etnopolitoloogia», autoriks müüja ise – Jevgeni Sergejevitš Troitski.

Punases kunstnahast köites raamatu olid kollektiivselt üllitanud mitmed huvitavate nimetustega asutused nagu vene rahvuse kompleksse uurimise ühing, rahvusvahelise slaavi akadeemia filosoofia, sotsioloogia ja demograafia osakond või Gavrila Deržavini nimeline rahvusvaheline slaavi ülikool jt.

Ma käisin selle kolmeosalise raamatu ümber nagu kass ümber palava pudru. Autor kinnitas, et raamatusse on kokku võetud vene natsiooni ajalugu kogu selle mitmekesisuses. Seljakotis oli niikuinii vähe ruumi, ülekaal ka ja hind oli krõbe.

Lõpuks sai kiusatus võitu ja ma ostsin selle oopuse ära. Määravaks sai autori väide, et raamat on kirjutatud eurasianismi vaatenurgast.

Siselehelt leidsin, et Jevgeni Sergejevitš Troitski on politoloogiharidusega filosoofiadoktor, kes on kõige muu hulgas ka selliste toredate kogumike nagu «Vene rahvas ja ühiskonna uuendamine», «Vene idee ja tänapäev» ning «Ülevenemaaline ja rahvuslik patriotism» kaaskoostaja.

Raamatu kolm köidet sisaldavad ootuspäraselt vene patriootilist trash'i: üle 1200-l leheküljel võetakse kokku suure vene rahva eriline ajalooline missioon maailmas, tema unikaalsus, peamised eurasianismi ideed (pikemalt peatutakse muidugi Lev Gumiljovil), venelaste loomulikud ning privilegeeritud geopoliitilised huvid, aga ka vaenlased.

Venevastane juudi vandenõu

Vaenlaste nimekiri on lühike: nendeks on globaalne finantskapitalism, Lääne-Euroopa tsivilisatsioon ja juudid.

Üldiselt on vene rahva etnopolitoloogia jutustus vene rahva olelusvõitlusest kõigi kolme vaenlase vastu, kes on üritanud vahelduvas kombinatsioonis eri ajal venelased maamunalt pühkida.

Irooniline on seejuures, et Troitski peab Tsaari-Venemaa hävitamist ja Nõukogude Liidu loomist juudi vandenõuks eesmärgiga hävitada vene rahvas. Järgmises köites leiab ta sama Nõukogude Liidu lagunemise kohta: Nõukogude Liidu lagundamine oli juudi vandenõu eesmärgiga hävitada vene rahvas.

Raamatus läbiv idee on aga järgmine: venelased on tuhandeaastase ajalooga suur ja privilegeeritud rahvas.
 
Toosama «tuhandeaastane ajalugu» on kujunenud omaette fetišväljendiks, mida armastatakse korrutada nii Venemaal kui ka väljaspool seda.
 
Tuhandeaastase perioodi juurde käib ka kontseptsioon venelaste erilisest missioonist maailma ajaloos.
 
Ma üldse ei imestaks, kui tuhandeaastase Venemaa idee pärinebki Spengleri raamatust: seal on tsivilisatsioonide eluiga mõõdetud just tuhandeaastase tsükliga.
 
Missioon tuleneb venelaste erilisest vaimsusest, mis on rikkumata Lääne (-Euroopa) roiskuvast elustiilist ja materialistlikust ning hingetust ilmavaatest.
 
Muuseas, öääs ei hakanud roiskuma mitte homoabielude seadustamisega pärast Teist maailmasõda, vaid on seda a priori kogu aeg olnud.
 
Johtuvalt oma roiskumisest kadestab aga lääs Venemaad ning üritab teda kõigi vahenditega hävitada. Venemaa tuhandeaastase ajaloo ning sellest tuleneva eristaatusega lõpetas Vladimir Putin oma 2007. aasta kuulsa Müncheni kõne, sellele ehitas 2016. aastal oma Vene ajaloo ülevaateartikli üles praegune Vene välisminister Sergei Lavrov.1

Umbes analoogiline, ent peegelpildis vaade valitseb Venemaa kohta tema mõningate kriitikute seas.

Selle narratiivi järgi on Venemaa alati olnud silmapaistvalt ja kohe kuidagi eriliselt agressiivne riik, mille eesmärk on kõik need tuhat aastat olnud vallutada ning allutada naabrid.

Kusjuures asi pole ainult Venemaas ehk riiki valitsevas eliidis ja eliidi valitud eliidis, vaid see vaata et geneetiline ihalus olla suur ning järjest suurem omistatakse kõigile venelastele.

Venemaa kui troublemaker'i pärilik roll maailma asjades on kirjutatud sisse mitmesse tsivilisatsiooniteooriasse: Venemaa faustlikust vitaalsusest on kirjutanud Oswald Spengler oma «Õhtumaa allakäigus», Samuel Huntingtonil on Venemaa üks peamisi lääne vaenlasi, ka Edward Lucas ei leia oma raamatus «Uus külm sõda» Venemaas midagi head.

Ühte ritta teiste samasugustega sean ma Lucase raamatu just vaatenurga pärast: Venemaa on seal samasugune Euroopat vaenav geopoliitiline võõrkeha nagu enamikus tsivilisatsiooniteooriates.

Pärl tsivilisatsiooniteooriate raamaturiiulil on minu silmis aga Henry Kissingeri «Maailmakord», asjalik ja intelligentne bloki ajalugu, tsivilisatsiooniregioonide-siseste ning omavaheliste vaenamiste ning sümpaatiate analüüs.

Ma üldse ei imestaks, kui tuhandeaastase Venemaa idee pärinebki Spengleri raamatust: seal on tsivilisatsioonide eluiga mõõdetud just tuhandeaastase tsükliga.

Küll aga tekitab minus alati küsimusi tsivilisatsioonide piiride vedamine.

Niipalju kui ma olen lugenud tsivilisatsioonide konkurentsi ja võitluse kohta, on mulle jäänud silma, et alati on välja jäänud Aafrika ja Lõuna-Ameerika kontinent (erandiks on Kissinger). Neid justkui polekski. Väga nõrgalt on esindatud ka Aasia. India, varsti maailma suurima rahvaarvuga riik, on samuti tsivilisatsioonilisest vaatepunktist olematu suurus. Üldjuhul käib vägikaikavedu vaid paari tsivilisatsiooni vahel: need on Euroopa, islamimaailm, Venemaa ning mõnikord ka Hiina.

Ja isegi sel juhul tahaks vahel mõtlikult kukalt kratsida.

Oma 2014. aastal ilmunud raamatus «XXI sajandi väljakutse: tsivilisatsioonid, kultuurid, väärtused» on Jüri Saarel maailm tandriks kolme jõu võitlusele: lääne kristluse, islami ja slaavi õigeusu omale. Viimase all mõistab autor selgelt ning kompromissitult venelasi ja Venemaad.

Minul tekkis seda jaotust lugedes kohe küsimus: kuidas on lood slaavlastega, kes ei ole õigeusklikud (poolakad, tšehhid ja slovakid) või siis õigeusklikega, kes ei ole slaavlased (kreeklased, rumeenlased)?

See arusaam järgib tegelikult üks ühele Vene revolutsioonijärgsete emigrantidest aristokraatide-eurasianistide arusaama slaavlastest: nimelt kandis vene eurasianismi üks alusepanijaid vürst Nikolai Trubetskoi mitteõigeusklikud slaavlased maha kui vale vaimsusega ehkki «õiget» keelt rääkivad rahvad.

Venelane on venelane

Siia juurde kuulub arusaam, et vahet ei ole, kellest me räägime: venelane on venelane ja kõik nad paistavad silma sünnipärase allutamisihaga.

Hea näide on lõik siinsamas Sirbis eelmise aasta 28. juulil ilmunud Jüri Adamsi artiklist: «Natsionalistliku ideoloogia põhiline eesmärk on midagi, mida võiksime käsitleda terminiga «oma rahvuse õitseng». See võib olla rahvastel erinevalt tõlgendatud – eestlastel on sellest üks arusaam ja kreeklastel teine. Vene natsionalism kujunes välja peamiselt XIX sajandi teisel poolel, vastandudes väga selgelt imperialismile. Näiteks nõudsid vene natsionalistid teiste rahvaste venestamist, sealhulgas baltisakslaste eriolukorra hävitamist. Vene impeerium pigem vaenas omaenda natsionaliste ja toetas neid, kes olid imperialismi omaks võtnud.»

Igale rahvale omistatakse oma arusaam rahvuslusest, kusjuures mõnel on see agressiivne ja teisel mitte.

Vaatan nüüd asja laiemas kontekstis.

Kuni Esimese maailmasõjani kestis impeeriumide ajajärk. Oli olemas Vene impeerium (Rossiiskaja imperija või Vserossiiskaja imperija), aga selle kõrval ka Austria-Ungari, Suurbritannia, Saksa keisririik, kuni Osmanite impeeriumini välja.

Siiamaani käib riigiteooria teadlaste seas diskussioon selle üle, milliseid neist saab päris impeeriumiks pidada. Rusikareegel on, et impeeriumid olid riigid, mis laienesid üle terve maakera ehk soetasid endale ülemerekolooniad. Sellised riigid olid näiteks Suurbritannia, Hispaania ja Prantsusmaa.

Gumiljovi idee järgi kattub enamik Tsaari-Venemaast Euraasia tsivilisatsiooni piiridega. Slaavi ja turgi rahvad võitlevad seal oma olemasolu eest, vastandudes ennekõike Euroopa tsivilisatsioonile.

Venemaaga on küsimus lahtine, kuna ta omas ülemerekolooniaid väga lühikest aega. Venemaa tegeles, lähtudes Aleksandr Etkindi definitsioonist,2 sisekoloniseerimisega ehk oma riigi­piiride nihutamisega ja seejärel riigi­piiridesse jäänud kontrolli alt väljas alade alistamisega.

Riigipiire nihutasid tol ajal aga peaaegu kõik riigid. Mingil ajal olid väikeriikidel Hollandil ja Belgial olemas ülemerekolooniad, samal ajal kui Saksamaa või Austria-Ungari Keisririik nihutasid oma piire naaberalade arvel. Nii või teisiti ei olnud Vene impeerium omal ajal erandlik riik ning valiti lihtsalt üks võimalikest laienemisstrateegiatest.

Seega on Venemaale raske külge pookida mingit geneetilist vallutamisiha. Tol ajal iseloomustas see peaaegu kõiki Euroopa riike. Sama raske on geneetilist imperialismi külge pookida venelastele. 1897. aastal tehti ainukene Tsaari-Venemaa rahvaloendus.

Selle andmed näitavad, et vähem kui 30 protsenti (suur)venelastest olid kirjaoskajad ja ligi 90 protsenti venelastest olid talupojad (eestlastest oskas sel ajal nii lugeda kui ka kirjutada ligi 95 protsenti). Raske on uskuda, et valdavalt kirjaoskamatud talumehed evisid mingeid imperialistlikke meeleolusid. Kui nad kuhugi laieneda tahtsid, siis vahest nihutada oma põllulapi piire.

Siin tulevad aga mängu igasugused (alguses marginaalsed) ideoloogiad. Slavofiilide ja läänlaste vastuolu vene ideoloogias tuleb tuttav ette kõigile nõukogude ajal koolis käinud inimestele.

Kogu vastuolu kiuste on neil aga üks ühisjoon: kui lugeda mõlema poole peaideolooge, siis propageeriti nii või teisiti venelaste erilisuse kontseptsiooni ja vastandumist Euroopale. Vene rahvusluse ilmavaate revolutsioon toimus aga pärast Oktoobrirevolutsiooni. Siin ei saa üle ega ümber Nikolai Trubetskoi nimest. Emigrandist vürst, erialalt lingvist, otsis maailma toimimise alusreegleid keelesuguluse teooriatest lähtudes. Lõppes see alusepanekuga eurasianismile: kõiki Venemaa rahvaid ühendavat eriline tsivilisatsioon ja vaimsus.

Trubetskoi teooriatest lähtus teine vene mõtleja Lev Gumiljov, poetessi Anna Ahmatova ja vene poeedi ning tsaariaegse ohvitseri Nikolai Gumiljovi poeg, kel tuli osa oma elust mööda saata Gulagi laagrites. Kõige muu kõrval arendas ta edasi eurasianistliku tsivilisatsiooni ideed. Isegi pealiskaudsel lugemisel on näha, et Gumiljovi on mõjutanud prantsuse filosoof Montesquieu: nimelt on tema käsituses seotud rahva vitaalsus, tsivilisatsioon ja geograafia.

Gumiljovi idee järgi kattub enamik Tsaari-Venemaast Euraasia tsivilisatsiooni piiridega. Slaavi ja turgi rahvad võitlevad seal oma olemasolu eest, vastandudes ennekõike Euroopa tsivilisatsioonile. Muidugi kuulub selle ideoloogia juurde ka ettekujutus vene rahva erilisest rollist maailma ajaloos.

Mustad augud ajaloos

Üks paremaid Gumiljovi vene analüütikuid, Moskva antropoloog Viktor Šnirleman kirjutab, et Lev Gumiljov ehitas oma ajalookäsituse üles nn mustadele aukudele ajaloos, perioodidele, millest on väga vähe teada.3 See andis autorile fantaseerimiseks vabad käed. Gumiljovi eurasianismi versioon osutus väga populaarseks vene intellektuaalide seas. Kõik oleks võinud sinnapaika jääda, kui Stalin ei oleks omal ajal hakanud kultiveerima ideed vene rahva erilisest rollist universumi ajaloos.4 Edasine on juba ajalugu.

Mis on minu kirjatüki mõte?

Tuleb aru saada, et müüt tuhandeaastasest vene tsivilisatsioonist on tegelikult Nõukogude hariduspoliitika produkt. Seda korrutati nii tihti ja mitmele põlvkonnale, et lõpuks hakkas suur osa venelasi ja Venemaal elavaid rahvaid seda ka ise uskuma.5

Mina puutun selle müüdiga Venemaal pidevalt kokku. Sellesse ei usu mitte ainult venelased, vaid ka tatarlased, jakuudid, burjaadid või dagestanlased.

Müüt ise ei tee Venemaad eriliseks ja Venemaa ei ole omaette tsivilisatsioon. Venemaa ambitsioonid lähtuvad aga tema tuhandeaastase ajaloo müüdist ning selliseid nüansse teadvustades saab ka kainemalt suhtuda Venemaa tegemistesse ning retoorikasse.


1 Sergei Lavrov, Russia’s Foreign Policy in a Historical Perspective. – Russia in Global Affairs 30. III 2016.

2 Alexander Etkind, Internal Colonization. Russia’s Imperial Experience. Polity, Cambridge, Malden 2011.

3 Виктор Шнирельман, Хазарский миф. Идеология политического радикализма в России и ее истоки. Gesharim. Moskva 2012; Viktor Shnirelman, Sergei Panarin. Lev Gumilev: His Pretensions as Founder of Ethnology and his Eurasian Theories. – Inner Asia 2001, nr 3 (1), lk1–18.

4 Loren S. Graham, Science in Russia and Soviet Union. Cambridge University Press, Cambridge 1993; Charles Clover, Must tuul, valge lumi. Uue vene natsionalismi tõus. Tänapäev, 2017.

5 Hedrick Smith, The Russians. Ballantine Books, New York 1976; Alexei Yurchak, Everything Was Forever, Until It Was No More: The Last Soviet Generation. Princeton University Press, Princeton, Oxford 2006.