Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pakistani lipp.Foto: SCANPIX
Pakistan on jäetud Ameerika abist ilma.
Donald Trump süüdistab Islamabadi terrorismi toetamises.
Suhted Ameerika ja Pakistani vahel on läbi aegade olnud keerulised.
Ühendriigid ei peaks Pakistani siiski täielikult üle parda viskama.
Ameerika president Donald Trump on pettunud Pakistanis, süüdistades sealseid võime koostöös islamiterroristidega. Ent Ühendriigid ei peaks oma vana liitlast siiski täielikult üle parda viskama. Kui olukord on halb, saab see alati minna veel halvemaks. Täna on Pakistan nõrk riik, homme võib sellest saada hoopis läbikukkunud riik, kirjutab Ameerika mõttekoja Välissuhete Nõukogu president Richard N. Haass.
President Jimmy Carteri aegne kaitseminister Harold Brown olla kirjeldanud Ühendriikide ja Nõukogude Liidu võidurelvastumist nii: «Kui meie ehitame, ehitavad ka nemad. Ja kui meie ei ehita, ehitavad nemad ikkagi.»
Ühendriikide valitsuse vaatenurgast võib praegusi suhteid Pakistaniga kirjeldada peaaegu sõna-sõnalt samamoodi. Kui meie toetame Pakistani, teevad nad asju, mis meile ei meeldi, ja kui meie kehtestame Pakistani suhtes sanktsioonid, teevad nad ikkagi asju, mis meile ei meeldi.
Pakistani vaatenurgast aga paistab minevik valdavalt rohkete reetmiste loona, kus figureerivad Ühendriigid, kes korraks saavad Pakistaniga õige lähedaseks, siis aga tühistavad jällegi abi osutamise, kui see peaks neile sobima.
Näiteks relvastas Ameerika mudžahiide, kes 1980. aastatel võitlesid naaberriigis Afganistanis Nõukogude vägedega, aga vaevalt jõudsid Nõukogude väed 1989. aastal lahkuda, kui nad aega viitmata hüljati. Sellest narratiivist puudub väga mugavalt küll see komponent, et abi katkestamise põhjustas eelkõige see, et Pakistan töötas välja Ühendriikide seaduste ja huvidega vastuollu läinud tuumarelva.
Mudžahiidid.Foto: Wikimedia
Valdavalt Ameerika abi järgnevatel aastatel taastus. Kuid vastastikune umbusaldus jäi püsima, osaliselt ka seepärast, et Pakistani tuumaprogrammi «isa» aitas (eeldatavalt valitsuse teadmisel) kaasa Liibüa, Põhja-Korea ja Iraani tuumaprogrammide arendamisele.
Kaks riiki lähenesid taas 11. septembri terrorirünnakute järel, kui George W. Bushi administratsioon esitas Pakistani valitsusele ultimaatumi: kas suhted Ühendriikidega või suhted Talibaniga, kes oli andnud Afganistani territooriumil varjupaika Al-Qaidale. Pakistan tõotas olla partner sõjas terrorismiga, mille eest sai tasu 2004. aastal, kui nimetati «oluliseks NATO-väliseks liitlaseks», mis kindlustas isegi kõige uuema sõjatehnika ja -tehnoloogia saamise.
Nüüd on siis järjekordne Ameerika president Pakistanis tõsiselt pettunud. Selmet esitada oma sõnum Washingtonis või Islamabadis privaatselt, otsustas Donald Trump astuda otse avalikkuse ette: «Ühendriigid on rumalalt andnud Pakistanile üle 33 miljardi dollari abi viimasel 15 aastal ja nemad ei ole andnud meile midagi peale valede ja pettuse, pidades meie liidreid päris rumalaks. Nad annavad varjupaika terroristidele, keda jahime Afganistanis ega aita kuigivõrd. Nüüd on mõõt täis!»
The United States has foolishly given Pakistan more than 33 billion dollars in aid over the last 15 years, and they have given us nothing but lies & deceit, thinking of our leaders as fools. They give safe haven to the terrorists we hunt in Afghanistan, with little help. No more!
Kui minu käest oleks küsitud – aga seda ei tehtud –, siis oleksin soovitanud sellise sõnumi edastada diplomaatiliste kanalite kaudu, sest avaliku ja jõuliselt retoorilise kriitika tõttu on Pakistanil veel raskem kurssi muuta – mis ju võiks olla Ühendriikide eesmärk –, sest see näitaks neid igati sõltuva riigina. Ma ei oleks samuti soovitanud katkestada julgeolekualaseid sidemeid ning oleksin pooldanud Ameerika abi sidumist Pakistani konkreetsete sammudega.
Tõepoolest, 11. septembri järel tegi Ameerika suure vea, kui käsitles Pakistani liitlasena. Liitlaste puhul võib eeldada suuri kattuvusi poliitikas. Pakistani puhul sellest kõnelda ei saa.
Pakistanil on maailma kõige kiiremini kasvav tuumaarsenal, seal elab mitu maailma kõige ohtlikumate terroristide hulka kuuluvat isikut (muu hulgas elas seal mõnda aega ka Osama bin Laden) ja, nagu Trump märkis, seal antakse varjupaika Talibanile, mis üritab kõigi vahenditega destabiliseerida olukorda Afganistanis. Pakistani poliitika ei ohusta mitte ainult Ameerika poolteisekümne aasta pikkusi pingutusi Afganistanis, vaid ka seniajani seal viibivate tuhandete Ameerika sõjaväelaste elu.
Ent isegi palju kalkuleerivam ja konkreetsete tehingute põhine suhe ei tooks Ühendriike ja Pakistani teineteisele lähemale. Pakistan, mis on demokraatlik ainult vormiliselt ja kus domineerivad poliitiliselt sõjavägi ja luureteenistused, soovib näha Afganistani, milles Taliban etendab domineerivat rolli. Väga mitmel põhjusel Ameerika seda kindlasti ei soovi.
Lisaks on Ühendriigid viimastel aastatel tugevdanud sidemeid Pakistani põlisvaenlase Indiaga ning selle suhte majanduslikud ja strateegilised tulemused on juba avalduma hakanud. Pakistani loomupärane partner on aina tugevamalt Hiina, mis juba praegu investeerib jõuliselt Pakistani taristu arendamisse ning on kujunenud riigi vaat et põhiliseks sõjaliseks varustajaks. Ka Hiina suhtub tuntava ettevaatusega Indiasse, mis peagi möödub Hiinast rahvaarvu poolest ning kerkib võistlejaks nii majanduslikus kui ka strateegilises mõttes, kusjuures kahel riigil on seniajani vaidlusi tekitav ühine piir.
Ühendriigid ei peaks Pakistani siiski täielikult üle parda viskama. Kui olukord on halb, saab see alati minna veel halvemaks. Täna on Pakistan nõrk riik, homme võib sellest saada läbikukkunud riik. Tuumarelva ja terroriste silmas pidades oleks see piirkondlik ja isegi ülemaailmne košmaar.
Majandus- ja humanitaarabi peaks edasi kestma, ehkki kindlasti hoolika kontrolli all, kuidas seda kasutatakse. Teatav piiratud koostöö võitluses terrorismiga ja Afganistanis võib samuti olla võimalik. Sõjaohu vältimiseks peaksid Ühendriigid jätkama koostööd nii indialaste kui ka pakistanlastega, et tugevdada nende omavahelisi sidemeid (mis on seniajani olnud tunduvalt nõrgemad kui näiteks Ameerika-Nõukogude suhted külma sõja tipphetkil).
Küllap oleks kasuks, kui Pakistan kuuluks alaliselt ka Ameerika-Hiina aruteluküsimuste hulka. Ühendriigid ja Hiina arutavad Korea poolsaart hõlmavate stsenaariumide üle, mis puudutavad nende vägesid, tuumarelva ja piirkondlikku stabiilsust. Kõnelused selle üle, kuidas vältida kriisi, millesse on segatud Pakistan, ja mida teha siis, kui selline kriis ometi peaks puhkema, on vähemalt sama hädavajalikud.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
