Samuti saavad poliitilised konkurendid kasutada oma positsiooni ja rääkida sellest edaspidi nii palju kui võimalik. Üks võimalus on seda teha ainult riigikogus, kus öeldu eest riigikogu liikmeid kohtusse kaevata ei saa. Meedia sõnu vahendada võib ikkagi. Aga võivad öelda ka kambakesi otse meediale ja lastagi siis juba kõik kohtusse kaevata. Advokaadibüroo Lextal saaks hea tööotsa.
Kui ülejäänuid sel teemal avalikult rääkijaid kohtuasi ei ähvardaks, oleks pilt kristallselge – asi pole tões, vaid poliitikas –, miks valikuliselt ühtede inimeste avalikult öeldud sõnad riivavad ja teiste omad mitte.
Teine naljakas aspekt peitub selles, et kui Keskerakond peaks tahtma pärast 2019. aasta valimisi teha valitsust Reformierakonnaga, siis on neil automaatselt juures üks täiesti ebavajalik lisaprobleem. Vaevalt et oravad teeks Keskerakonnaga liitu nii, et kohtuasi veel üles jääks. Aga kui see nõue tagasi võetaks, siis tuleks samuti välja, et see ikkagi oli poliitiline.
Küllap hagi kuidagi ära lahendatakse, ent Keskerakonna jaoks on see lihtsalt mõttetu ankur, mis nende konkurentsivõimet poliitikas vähendab. Teavad ju sellest vastuolust ka poliitilised konkurendid ja oskavad seda ka enda kasuks ära kasutada, eriti just läbirääkimiste eel.
Sääraseid stsenaariumeid ei suudetud ilmselt ette näha. Ja see ongi kurbloolisus, sest tegu pole ju suvaliste inimestega, vaid nendega, kes meie riiki juhivad. Nendega, kes peaksid olema targad, et Eesti asja ajada, ja mitte libastuma ainuüksi poliitilise kommunikatsiooni põhitõdedes. Nõudlik valija tahaks suuremat intellektuaalset võimekust.
Selle vaidluse taustal on oluline meeles pidada ka Arvo Sarapuu rasket haigust. Samas – kui inimene leiab aega, et püsti panna kohtuasju, siis siidkinnastes pole ilmselt ka mõtet teda kohelda. Mõistlikum olnuks see asi sinnapaika jätta.