Soomlane Peter Vesterbacka (keskel) tutvustas suuremale avalikkusele oma Tallinna-Helsingi tunneliplaani.

FOTO: Mihkel Maripuu

Siiamaani oleme harjunud, et hiigelprojekte arutatakse 30 aastat ja siis võib-olla tehakse valmis. Peter Vesterbacka tegutseb aga Tallinna ja Helsingi vahelise tunneliga samamoodi, nagu on tehtud maailma muutnud IT-ettevõtteid, kirjutab kolumnist Henrik Roonemaa.

Neljapäeval esitles Peter Vesterbacka Tallinnas oma megaprojekti, hullu ideed ehitada  Tallinna ja Helsingi vahele merealune tunnel.

Vesterbacka seisis Ülemiste linnakus saalitäie inimeste ees ja rääkis ja rääkis ja rääkis. Tuleb mitte üks, vaid kaks tunnelit, kus hakkavad sõitma ülikiired rongid, mis viivad inimesed Vantaa lennujaamast Tallinna lennujaama paarikümne minutiga.

Ja see pole veel kõik. Mere alt välja kaevatavast pinnasest tekib Soome lahte juurde kaks kunstsaart: üks väiksem Tallinna lähedale ja teine, ruutkilomeetrine saar 15 kilomeetri kaugusele Helsingist, kuhu ehitatakse täiesti uus linn 50 000 inimesele koos meelelahutus- ja elupaikadega. Saari on vaja ka selleks, et kasutada neid tunnelite ehitamise ajal  vahejaamadena, kust saab hakata mandrilt puuritavatele tunnelitele vastu puurima. Kui niimoodi kuues suunas korraga kaevata, saab tunneli valmis ehitada paari aastaga. Avalik avamine on jõululaupäeval 2024.

70 protsenti rahast tuleb tõenäoliselt Hiina investoritelt, ülejäänud kas valitsustelt või teistelt erainvestoritelt ning tasuvusplaanid tehakse aastakümnete, kui mitte -sadade peale ette. Tunnel on isemajandav äriüksus ning maksumaksjate ülalpidamisele ei jääks.

Hull idee, ikka täiesti hull, aga tõepoolest, tundub, et mitte võimatu. Vesterbacka hindab tunnelite maksumuseks 15 miljardit eurot ning usub, et sellega kaasnev kinnisvaraarendus tooks veel kümme korda raha juurde, nii et maa peale ehitataks tunneliga seoses 150 miljardi eest kinnisvaraprojekte.

Kas ta on hull? Võib-olla, aga iga tema lausega tundus saalis vähemaks jäävat inimesi, kes tunnelit võimatuks peavad. 15 miljardit on suur raha, aga suurtele investoritele pole see midagi ületamatut. Näiteks paar aastat tagasi panid jaapanlased poole sellisest summast Soome mobiilimängude tegijasse Supercell. Sama suure summa kulutas Microsoft hinge vaakunud Nokiale ja kirjutas nüüd selle täielikult maha.

Kui küsisin pärast Vesterbacka üritust saalis viibinud Raivo Varelt, mida ta kogu sellest asjast arvab, ütles ta, et küsimus pole rahas ega tehnoloogias, vaid selles, kas valitsused ja ühiskonnad suudavad sellisel viisil tehtava projekti üldse omaks võtta. Kas 21. sajandil on võimalik Euroopas arendada niisugust megaprojekti idufirma ehitamise põhimõttel: kaasame investeeringu, hakkame pihta, tegeleme probleemidega jooksvalt ja oleme valmis selleks, et võib-olla peame ehitamise käigus seda projekti mitu korda põhjalikult ringi tegema? Siiamaani oleme ju harjunud selliseid asju tegema nii, et 30 aastat mõtleme, hindame, plaanime, arutame ja siis võib-olla teeme valmis. Ja hiljem näeme, kui põhjalikult see võibolla maailma muutis.

Eelmisest nädalast on maailmal selle kohta hea näide. Facebooki juht Mark Zuckerberg teatas sisuliselt, et nad loobuvad olemast uudistekanal ja teevad oma algoritmid ümber nii, et Facbook muutub tagasi sõprade võrgustikuks, kus inimesed ise omavahel oma asju arutavad. Tuhanded uudistekanalid maailmas on harjunud sellega, et väga suur osa lugejaid saabuvad nende lehtedele just Facebooki kaudu, ja nüüd võib juhtuda, et see lihtsalt lõppeb ära.

Miks? Sest Facebooki, mis juhuslikult on 35 korda kallim äri kui Vesterbacka tunnel, ehitatakse ka täpselt samamoodi: teeme valmis, vaatame, mis saab, ja muutume vastavalt vajadusele. Praegu on selgunud, et uudistekanaliks olemine toob nende jaoks kaasa liiga palju küsimusi, liiga palju probleeme ja vastutust, ja nad tahavad sellest lihtsalt lahti saada.

Mõelge, kui iseenesestmõistetavalt me oleme lasknud Facebookil muuta tervet maailma ja seada küsimuse alla koguni selle, kas demokraatia saab sotsiaalmeediaajastul üldse toimida või peame 90 protsendi maailma riikide ühiskonnakorralduse täiesti ümber tegema. Facebookilt me küll ei palunud mingeid mõjuanalüüse ega nõudnud parlamendi otsust selle kohta, kas nad võivad koos Google’iga meie senise ühiskonnakorralduse aluseks olnud süsteemi katse ja eksituse meetodil lihtsalt ümber teha.

Samamoodi ei küsinud me Skype’ilt, kas nad võivad tasuta kaugekõnedega lõpetada ära aastkümneid kestnud telekomide monopoli, ega Ryanairilt, mis juhtub Estonian Airiga, kui me saame hakata 50 euro eest Tallinnast Kanaaridele lendama.

Miks peaks siis Vesterbacka arvama, et järsku on hirmus tähtis kohe praegu teada, mis ikkagi täpselt juhtub, kui ühte mereäärsesse väikelinna üks rongijaam juurde teha, ja kui palju täpselt pilet 50 aasta pärast sellele rongile maksab.

Tema tahab lihtsalt tunnelit teha, sest ta on veendunud, et esiteks on see võimalik, teiseks on see lahe ja kolmandaks on sellest maailmale palju kasu.

Startupper, noh.