Aivar Reinap

FOTO: TAIRO LUTTER/PM/SCANPIX BALTICS

Kas pension peaks olema preemia pikaajalise töö ja tublilt tasutud maksude eest, kodanikuks olemisega kaasnev hüve või hoopis uute maksumaksjate (loe: laste) kasvatamise eest saadavad dividendid? Tulised arutlused pensionisüsteemi põhimõtete üle on taas alanud, mis on selge märk sellest, et üks ajajärk Eesti arengus hakkab läbi saama ning tuleb leida uus idee.

Sajandi alguses kogumispensionide süsteemiga alustades püsis lootus, et esimese pensionisamba palga suurusega seotud isikustatud pensioniosakud ning teise ja kolmandasse pensionisambasse riigi toel kogutav raha motiveerib töötajaid ametlikult oma töiseid tulusid deklareerima ja sedakaudu riigile rohkem makse maksma. Paraku läks veidi teisiti – maksupetturid toimetavad ikka edasi, madalapalgalistel oma palkade suurendamiseks ja sammastesse investeerimiseks erilisi võimalusi ei ole ning kõrgepalgalistel on oma tuleviku kindlustamiseks oluliselt nutikamaid mooduseid kui pensionisammastesse panustamine. Lootus, et pensionifondide geniaalsed investeeringud paisutavad hoogsas tempos pensionisääste, mõjudes investeerimiskaugetele inimestele kärbsepaberina, osutus samuti Pinocchio moodi rahapuuks, kus võitjaks osutusid peamiselt kass ja rebane ehk pensionifondide valitsejad.

Teisalt oleme omandanud arenenud maailmale iseloomuliku trendi, mis väljendub laste arvu vähenemises ning eluea pikenemises, teisisõnu pensionikassast rahaküsijate arv kasvab, aga maksumaksjate arv ähvardab samal ajal väheneda. Kuidas saavutada niisuguses seisus uus pikaajaline pensionipõhimõte, mis motiveeriks ühest küljest noori rohkem Eesti riigikassasse panustama – olgu siis kõrgema palga või suurema laste arvuga – ning mõjuks õiglasena ka peagi pensionile jäävatele inimestele, kes on riigile korralikult oma tulud deklareerinud.

Osa kommentaatoreid rõhub ainult solidaarsusele – vahet pole, kui palju sul lapsi on või kui palju on su eest elu jooksul riigile sotsiaalmaksu tasutud – see oli kunagi siis ja tulevikus on hea, kui saad pensionikassast supiköögi moodi hädapärast ellujäämise abi. Kui riik hakkaks selliste argumentidega pensionisegadust lahendama, siis annaks see noortele äärmiselt küünilise sõnumi – sinu tulevik sõltub ainult sinust endast ning riik vaadaku ise, kuidas ta hakkama saab. Ehk miks töötada madalapalgalistel töökohtadel Eestis, kui mujal saab sama töö eest rohkem palka ning ehk ka inimväärsema pensioni? Miks kasvatada lapsi, kui selle raha võiks investeerida otsest kasu toovatesse projektidesse?

Probleemile saab läheneda ka teisiti – riigipensioniks makstav raha ei peaks ehk olemagi seotud ainult sotsiaalmaksuga, sest riigi seisukohast maksutuludel ju suurt vahet ei ole. Alkoholi- ja tubakaaktsiisi ei suunata ju otseselt tervishoiusüsteemi ja kütuseaktsiisi teedeehitusse, miks peaks siis palkasid koormama kõrgete tulu- ja sotsiaalmaksu koormistega, mis pidurdavad oluliselt ka Eesti konkurentsivõimet kõrgemapalgaliste töökohtadega äride riiki meelitamisel. Tänapäevases e-riigis peaks olema ka suhteliselt lihtne saada maksumaksjate kohta informatsiooni – nii enda kui ka laste makstud maksude kohta – ning premeerida siis rohkem panustanuid väärikama pensioniga. Ehk tähtis oleks anda sõnum: kui panustad riigi hüvanguks rohkem, siis toetab ka riik sind vanaduspõlves vääriliselt! See ei tähenda, et riik ei peaks ka oma eluga hätta jäänuid toetama, nii nagu seda praegu rahvapensioniga tehakse. Eriti arvestades asjaolu, et pensioniiga pigem jätkab kasvamist.

Praegu arutlusel olevad esimese samba muudatused näitavad, et riik oleks justkui käega löönud ning erilist plaani tuleviku jaoks ei ole. Loodetavasti ei tähenda see esimese pensionisamba tagasikäigu järel ka teiste sammastega eelmisse sajandisse tagasiminekut ehk sisuliselt nendest loobumist. Teisest ja kolmandast pensionisambast ei tohiks kergekäeliselt loobuda, sest need õpetavad paljudele säästmist ja tulevikule mõtlemist ning väärtustavad mingilgi moel inimese suuremat panust. Samas peaks tõsiselt mõtlema, kuidas suurendada konkurentsi nii pensionifondide turul kui ka pensionifondidest raha kätte saamisel pensionipõlves, et inimestele ei jääks ainult kogumisrõõm.