:format(webp)/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
Madala palgaga ja kesise riigikeele oskusega inimesed tekitavad Eestis nõudluse vasakpoolse ideoloogia ja «vene poliitika» järele, mida valitsust juhtiv Keskerakond suurepäraselt pakub, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
Nägin hiljaaegu ETV+ kanalil saadet «Kes keda?», milles osalesid Keskerakonna ja Reformierakonna peasekretärid: Mihhail Korb ja Tõnis Kõiv.
Nad arutasid, mis olid Eesti valitsuse saavutused mullu. Usun, et kogu see teema on kõigile nii arusaadav ja selge, et arutelu pole õigupoolest tarviski: eelmise aasta näitajate järgi jõudis Eesti Euroopa Liidus esikohale üldise hinnatõusu poolest. Nii oli Eurostati andmeil novembris inflatsioon Eestis 4,5 protsenti, toiduainete hinnad kasvasid 5,7 protsenti ja jaemüügi maht kärbus 0,2 protsenti (kõigis teistes ühenduse liikmesriikides müük suurenes). Juba ainuüksi nende tulemuste eest väärib praegune valitsus selgelt hinnet «kaks».
Ent Korb kuulutas saates suure õhinaga, et Keskerakonna juhitava valitsuse peamine teene seisneb maksureformis, mis teenib kogu rahva huve.
Nagu teada, tuli Eesti valitsus pärast pikki ja valusaid heitlusi tõepoolest viimaks välja maksu-uuendustega. Eriti väärivad äramärkimist alkoholiaktsiisi tõstmine ja maksuvaba miinimumi kergitamine 500 euroni.
Kui valitsus lootis 2017. aasta eelarvet koostades, et alkoholiaktsiisi laekub aasta peale kokku 276 miljonit euro, siis 11 kuu ehk novembri lõpu seisuga oli aktsiisi kogutud 80 miljonit eurot eesmärgist vähem. Mis puudutab aga maksuvaba miinimumi tõstmist, siis see samm ei aita mitte kuidagi ei Eesti majandust ega ka projekti «Eesti Vabariik».
Kui Eesti taastas 1991. aastal iseseisvuse, valisid siinsed juhtivad riigitegelased Eesti majanduse ja ühiskonna reformimiseks liberalismi tee. Seeläbi saavutas Maarjamaa endiste Nõukogude Liidu liiduvabariikide seas suurima edu. Muide, just see tõsiasi ärritab nii väga Venemaa presidenti Vladimir Putinit, kes ise ajab kindlameelselt «vene tsentrismi» poliitikat.
Toimima hakkab sootuks teistsugune, maanteeröövlile iseloomulik põhimõte: mida rikkam reisumees, seda suurem saak.
Venemaa juht ei suuda kannatada isegi mõtet, et mingisugune kunagine Nõukogude koloonia on majanduse poolest Venemaast kaugele ette jõudnud ja areneb jätkuvalt kiiresti edasi. Ent siin ei ole midagi teha, statistika on kangekaelne ja paindumatu: 2017. aastal oli keskmine palk Eestis 1200 eurot, Venemaal 550 eurot, ning Eestis inimeste reaaltulu suureneb, Venemaal aga kahaneb.
Iseasi on muidugi see, et Eesti majanduskasv tuleneb eelmiste valitsuste, ärimaailma ja kogu Eesti ühiskonna aastatepikkustest aktiivsetest pingutustest liberaalse arengumudeli elluviimisel, ettevõtluskeskkonna loomisel ja säästlikkuse au sees hoidmisel.
Kuid minu meelest on see arengumudel sattunud viimaste aastate jooksul hävinguohtu. Ja valitsuse otsus tõsta maksuvaba miinimum 500 euro peale on kõigest samm ühetaolisest tulumaksust loobumise ja astmelise tulumaksu kehtestamise poole. Sealjuures kinnitab valitsus ise, et niisuguste meetmetega taastatakse sotsiaalne õiglus. Mulle jääb sellest mulje, et Keskerakonna ideoloogid mõistavad sotsiaalset õiglust ülimalt lihtsustatult: võtame raha ära rikastelt ja jagame laiali vaestele. Toome siin näite:
Marek õppis koolis ainult viitele, käis olümpiaadidel, sooritas eksameid hiilgavalt, lõpetas Tallinna Tehnikaülikooli ja paralleelselt ka kursuse Londoni majanduskolledžis. Nüüd on tal oma puiduettevõte ja tema brutotulu on 3000 eurot kuus. Kevin õppis koolis kolmedele, puudus tihtipeale tundidest, 9. klassi järel astus tööstustehnikumi, õppis aastakese, jättis siis sellegi pooleli ja läks Maximasse laotööliseks tööle. Seejärel vahetas Kevin veel mitu korda töökohta, oli arvel ka töötuna, praegu aga töötab pesumajas. Tema brutotulu on 500 eurot kuus. Ühetaolise tulumaksu puhul suuruses 20 protsenti (kasutan seda selguse mõttes) tasub Marek riigieelarvesse 600, Kevin 100 eurot. Mareki tulu on kuus korda suurem, aga ta ka tasub maksu kuus korda enam. Keskerakondlaste juhitav valitsus aga kinnitab: «Ei, ei, Marek maksab liiga vähe! Tuleb talt võtta veel 600 eurot ja anda see Kevinile. Vaat siis on kõik korras ja õiglane!»
Nii ongi mul tekkinud mulje, et praegune valitsus otsustas hakata tegutsema just oma püsivalija huvides, jagades igas suunas «kala», selmet jagada inimestele sellesama kala püüdmiseks «õngi».
Maksuvaba miinimum annab valitsusele vahendi jagada rikaste tulu ümber vaestele.
Ent milles on süüdi inimesed, kes on tänu teadmistele ja andele suutnud kindlustada endale korraliku sissetuleku?
Milles on süüdi töötavad pensionärid, kes ei istu niisama, käed rüpes, kodus, vaid kasutavad oma võimeid ja kogemusi ära riigi hüvanguks?
Riik aga otsustas neid inimesi karistada ja võtab neilt ära raha, jättes nad mahaarvestamise võimaluseta. Lisaks langesid selle «reformi» ohvriks veel tuhanded normeerimata tööpäevaga inimesed: arstid, õpetajad, lasteaiakasvatajad. Mahaarvamine käis palgamäärade alusel. Arstid ja õpetajad töötavad tihtipeale aga lisakoormusega, võtavad täiendavaid kohustusi ja asendavad kolleege. Seepärast on nende kogutulu suurem, kui näeb ette ametijärgne palk. Ja seepärast jäävad nad osast tulust pärast maksuvaba miinimumi tõstmist 500 euro peale ilma, sest see mõjutab ainult palka, mis ei ületa 1200 eurot. Lisaks tõuseb Eestis tasapisi õpetajate keskmine palk ja sel aastal peaks see ületama 1200 euro piiri. Sel moel kaotab põhiosa õpetajatest osa tulust.
Niisiis tuuakse sel korral ohvriks liberalismi aluspõhimõte: igaühelt võimete, igaühele töö kohaselt. Toimima hakkab sootuks teistsugune, maanteeröövlile iseloomulik põhimõte: mida rikkam reisumees, seda suurem saak.
Teiselt poolt vaevab mind siiski küsimus: kas tõesti ei mõista Keskerakonna juhitav valitsus, millist ohtu kujutab tegelikult see maksureform, mis hävitab inimestes iha töötada rohkem ja paremini?
Tööandjatel tekitab see reform kange kihu pista tööliste palk ümbrikusse või registreerida ettevõte sootuks välismaal.
Kui vaadata valimisstatistikat, saab nähtavasti siiski leida põhjuse, mis seletab praeguse Keskerakonna esimehe Jüri Ratase juhtiva valitsuse nõnda kummalist sotsiaalpoliitikat.
Viimased kohalikud valimised näitasid, et Keskerakonna peamised valijad on mittetöötavad pensionärid ja vähese sissetulekuga tagasihoidlikes tingimustes elavad inimesed. Kui arvestada, et vene elanikkonna sissetulekud Eestis jäävad eestlastest maha, siis hääletavad Keskerakonna poolt peamiselt venekeelsed inimesed.
Nii ongi mul tekkinud mulje, et praegune valitsus otsustas hakata tegutsema just oma püsivalija huvides, jagades igas suunas «kala», selmet jagada inimestele sellesama kala püüdmiseks «õngi».
Sotsiaalse ahistamise eelistamine kõrvu keelelise segregatsiooni poliitika läbisurumisega näitab väga selget poliitilist sihti, milleks on madala töise sissetulekuga ja kesise riigikeele oskusega inimeste klassi säilitamine ja laiendamine. Just selle klassi baasil on Eestis kujunenud nõudlus vasakpoolse ideoloogia ja «vene poliitika» järele. Arusaadav, et selline kurss vastab Keskerakonna huvidele. Päris arusaamatu on aga see, miks sotsiaaldemokraadid ning Isamaa ja Res Publica Liit täiesti vabatahtlikult kindlustavad aina Keskerakonna lõputut võimul püsimist.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)