Mul on kahe ja poole aastane lapselaps, kes on just eesti keele selgeks saanud. Talle meeldib mängida sellist mängu. Tema ütleb valjusti ja selgesti mingi sõna, mis talle pähe tuleb, näiteks «melon», ja siis pean ütlema mina mingi muu sõna, mis mulle pähe tuleb, näiteks «apelsin».
Ma võin ka öelda hoopis «karu» või «jope» või «jopelukk» — nalja saab igal juhul palju ja me lõkerdame koos. See on siiras ja ehe rõõm emakeelega mängimisest ning läbi mängu sõnade seoste õppimisest.
Mängu mõtles välja tema, kuid huvitaval kombel meenutab tegevus väga sõna-assotsiatsioonide kogumist - ettevõtmist, mille eest ma Eesti Keele instituudis vastutan.