Jaak Urmet: Ojasoo represseerimine on tüüpiline Eesti ühiskonna reaktsioon oma suurkujudele

Tiit Ojasoo Foto: Andres Haabu / Postimees

Kirjanik Wimberg, kodanikunimega Jaak Urmet kirjutab, kuidas eestlased ei talu oma veel elavaid suurkujusid. 

Üks põhimõtteid, mille järgi üritan elada, on see, et kui toimunu täpseid asjaolusid ei tea, siis ma seisukohta ei võta. Siis mul seisukoht puudub.

Pangem tähele, ka kohtusüsteem töötab samal viisil: kohtuotsusele, näiteks süüdimõistmisele eelneb pikk protsess, mille käigus teeb kohtunik endale kõik detailid maksimaalselt selgeks. Kui tingimata on vaja seisukoht võtta (soodsaima elektripaketi küsimuses, valimisel osalemisel jne), siis võtan aega ja teen ka endale kõik detailid maksimaalselt selgeks.

Samas, on asju, mida ei saagi endale lõpuni selgeks teha, sest info on lihtsalt puudulik. Selline oli näiteks Eston Kohveri juhtum. Kas oli kaks sammu siiapoole, meie pinnal, või kaks sammu sinnapoole, Venemaa pinnal – keegi meist, peale kitsa ringi ametnike, ei tea tõde, sest meist kedagi ei olnud seal juures, ei näinud oma silmaga, kuidas kõik käis. Siis ei olegi õige seisukohta võtta, sest pole piisavalt infot.

Samasugune on ka Tiit Ojasoo juhtum. Mis seal teatrimaja ees täpselt juhtus? On vaid teada, et mees kasutas naise suhtes jõudu. Ma olen kirjanik, mu fantaasia töötab hästi ja ma võin kohe silme ette manada vähemalt kolm olukorda, kus ka mehe poolt naise suhtes jõu kasutamine oleks absoluutselt õigustatud. Järsku naine ründas noaga? Järsku naine ähvardas osava võitluskunstivõttega aadamaõuna purustada? Äkki naine oli joobes või laksu all ning käitus esimesena agressiivselt? Jne, jne.

Me ei tea seda. Ma ei tea seda. Ja loomulikult ei tea seda ka 99% Ojasoo hukkamõistjatest.

Järelikult – mul selles küsimuses seisukoht puudub. Kõik. Elan seisukohata. Ja saan väga hästi hakkama. Kõige suhtes siin maailmas ei peagi seisukohta omama.

Tüüpiline Eesti ühiskonna reaktsioon

Ojasoo ise siiski nägi toona vajadust toimunut avalikkusele selgitada, tehtut kahetseda ja asjasse segatud naiselt vabandust paluda. Ning sai sanktsiooni osaliseks. Ju siis lähtus oma südametunnistusest. Ju siis tundis, et käitus valesti. On ühiskonna ees oma karistuse n-ö kandnud.

Tegu ja sanktsioon tundusid olevat tasakaalus. Nüüd siis jälle uus avalikkuse kogupauk tema suunas. Kui kaua veel? Kas inimene peab elama nüüd elu lõpuni paariana? Jätkuvalt ja jätkuvalt taluma repressioone, samas kui üldsus ei tea endiselt juhtunu üksikasju?

Olukord on tüüpiliselt eestilik. Ojasoo represseerimine on tüüpiline Eesti ühiskonna reaktsioon oma suurkujudele ajal, mil need veel elavad.

Eestlased taluvad üldse halvasti oma veel elavaid suurkujusid. Pangem tähele, pärast Jaak Joala surma ei sõima enam keegi teda Kremli ööbikuks. Gunnar Grapsi viimase kontserdi publik oli paar purjus soome turisti, aga pärast tema surma hakkas ülivõrdeid tulvama kosest. Olud Eestis on talentidele ja annetele väga ebasoodsad. Meenutame või Priit Pärna juhtumit mõni aeg tagasi.

Läbi ajaloo on seetõttu Eestist ka ära mindud. Arvo Pärt, kellega eesti kultuur ennast praegu ehib, sai maailmanimeks väljaspool Eestit. Seegi, kui palju märgati teda Eestis alles siis, kui teda oli ülistanud Islandi maailmakuulus laulja Björk, vajab veel täiendavat uurimist.

Eesti on kultuuri mõttes masendav provints. Saagem sellest ükskord aru. Me oleme tolmunud kapitagune, kuhu näiteks muusikamaailma A-kategooria staarid ei taha tavaliselt isegi raha eest tulla (nagu kirjutati paar päeva tagasi Õhtulehes).

Eesti on maailma kultuurimetropolide – London, Pariis, Berliin, New York, Los Angeles, Rooma, Milano, Viin jne – kõrval sama, mis Lihula bussijaam Solarise keskuse kõrval. Või Mõisaküla Tallinna kõrval. Seda nii geograafilistel põhjustel kui kindlasti samal määral ka ahtakese mõttemaailma tõttu, halli kunstimaitse tõttu, 21. sajandi asjadest 19. sajandi moel arusaamise tõttu.

Lugesin imestusega, kuidas Valle-Sten Maiste soovitab Tiit Ojasool nüüd minna Viljandisse tudengeid õpetama. Vastupidi! Tiit Ojasoo, sind ootab Euroopa ja maailm, Berliin ja London! Milleks ajada Eestis, maksu mis maksab, eesti kultuuri rida, kui siin käib pidev näkku sülgamine ja selja taga ussitamine?

Põhjus, miks kampaania «Talendid koju» ei tööta

NO-teatri trupp ei pea enam midagi Euroopale tõestama, hiljutine esiletõstmine Roomas, läänemaailma kultuuri hällis, näitas, et nad ongi juba osa läänemaailma tippkultuurist. Täiesti loomulik on sinna nüüd siirduda ka füüsiliselt. Kampaania «Talendid koju» ei tööta, sest Eesti, nagu provintslik ühiskond tavapäraselt, kipub alatasa vahtima viltu ja kõmmis näoga, kui keegi julgeb erineda või teistest parem olla. Nii on neil mugavam mitte kodus olla. Õigemini, oma kodu mujale viia.

Jätkem oma suurkujud ka veel elavana rahule! See on suur õnn ja vedamine, et meil Tiit Ojasoo taolise kategooria isikuid kultuuriväljal tegutseb.

Igaüks sellistest on kordumatu varandus. Saja aasta pärast loetakse hämmeldusega, kuidas me ei mõistnud teda tema eluajal hinnata ja ajasime tema ümber väiklast jura. Rahvuskehas, mille suurus püsib muutusteta alla miljoni, on iga selline isik ime. Hoidkem, armastagem, hinnakem oma imesid. Vajadusel andestagem neile, vajadusel olgem toeks.

Muidu lähevad nad mujale. Ja täiesti endastmõistetavalt.