Peaminister Jüri Ratas.

FOTO: Frederick Florin / AFP / Scanpix

Ermistu-Tõhela looduskaitseala moodustamine on löök kohalikele elanikele, kirjutab lugeja Margus Mätas Tõstamaalt.

Teie allkirjastatud käskkirja Ermistu-Tõhela looduskaitseala moodustamise kohta on nüüd asutud täitma, hoolimata kohalike elanike vastuseisust! 

Asjast lähemalt: meil on seal praegu hoiuala, kus juba peame kõik tegevused kooskõlastama keskkonnaametiga ja oleme piiratud ettevõtmistes järve ääres, seetõttu ei taha enam täiendavaid piiranguid, mis halvaksid sealset elu veelgi rohkem. Sest kui hoiuala on nn läbisõidukeeld, siis looduskaitse on täielik sõidukeeld, riik sundvõõrandab maa looduskaitse varjus. Keskkonnaametil on siis õigus keelata ükskõik mis tegevus, keelata on ju kergem kui lubada ja vastutada, me ei ole enam omanikud omal maal, vaid nemad on siis ühtäkki omanikeks saanud!

Kõige jaburam olukorras on, mis tuli välja vestluses ametnikega, et riik olevat lubanud Brüsselis teha looduskaitsealasid, ning nüüd lihtsalt teevad tuima näo ja raske jalaga, arvestamata kohalike arvamust ja sealseid looduslikke vajadusi. Jõudsimegi looduslike vajaduste juurde, nimelt mõlemad järved soostuvad, mida ette võtta ei tea täpselt keegi. Ametnikud hakkavad asja uurima, kui saavad oma looduskaitseala ja seoses sellega raha uurimusteks, nii vähemalt nad väitsid.

Meie, kohalikud aga arvame probleemi olevat järve kallastel, enne hoiuala loomist oli metsaga kaetud ala hõredam, olid võsastunud looduslikud heinamaad, tuul käis läbi ja tegi järvel lainet, nüüd on palju kinni kasvanud.

Aga kui uurimustest tulebki välja, et järvede kaitseks on vaja taastada looduslikud heinamaad või mida iganes suuremat muutust teha, kas siis uus omanik on sellega nõus? Ei taha hästi uskuda ja ei tea ju, mis Brüssel ütleb, nemad ju raha andnud?!

Ametnikud loetlesid meile hulga ladinakeelse tõlkega taimi, mis seal on ja mis seal kõik veel võib olla, kui nad vaid saavad looduskaitseala rahaga uurimiseks võimaluse. Saime aru, et pole neilgi selget nägemust, mida nad kaitsevad ja kuidas nad seda teevad. Saavad lihtsalt teie poolt allkirjastatud käskkirjas antud ülesande täidetud ja Brüsselile ka lubadus kaetud. Tehtud! Nagu teil praegu valitsuses kombeks, teeme ära, küll pärast aega arutada, aga paljusid asju tagasi ei keera, kahju on juba sündinud!

Veel järvest: merikotkas on minu meelest häiritud kõige rohkem looduskaitsjate tegevusest, topivad neile kaameraid pessa ja luusivad nende läheduses. Tavaline elu neid ei häiri, istus tänagi üks 50 meetri kaugusel värskelt saetud kännu otsas, vaatab midagi puukoore alt noka otsa, ja mina teisel kännul, mõeldes teie otsuste ja tegude peale. Need järved on kohalikule rahvale ja külalistele elutähtsad, nad väga oluline osa kohalikust elust.

Kõige rohkem tekitab segadust riigi suhtlemine ja suhtumine, meil oli koosolek, kus ametnikele anti teada, rahvas ei taha looduskaitseala, selle teadmisega mindi laiali. Järgmisel kohtumisel teatasid ametnikud, looduskaitseala tuleb, küsimus ainult piirangute arutamises. Rahva arvamus null. Kas me oleme peremehed omal maal?

Meie maade turuväärtus langeb, elame pidevas teadmatuses sundvõõrandamise ajast, sest kaua riik ikka toetust maksab maade hooldamata jätmise eest? Elukvaliteet kukub, unistus senisest heast tavalisest vabast olemisest looduses kustub. Ma olen mõelnud nende toetuste kohta, kas keegi ostab looduskaitse all olevaid maid kokku, sest kui paras ports koos, elad ainuüksi toetustest lahedalt ära. Või tehaksegi neid alasid kellegi huvides? Sellised väärtused, omandi puutumatus, soodustame maal elamist ja ettevõtlust ja et rahva heaolu arvamus teile korda läheb, ei usu enam. Kui see looduskaitseala läbi läheb, jääb alles paar kanuu laenutajat ja kogu ettevõtlus.

Olin reformi toetaja kuni haldusreformini, enne valitsusse minekut lubasite haldusreformi peatada, valisin kohalikel Keskerakonna, valitsusse pääsedes hakkasite soiguma koalitsioonist ja haldusreformi ei peatanud. Te valetasite mulle isiklikult. Kusjuures Loksa jäi vallaks kommentaarideta ja Tõstamaa sundliideti vaatamata rahva arvamusele?

Veel kord, kas oleme peremehed omal maal? Selle maa sai vanaisa Vabadussõjas võitlemise eest, valis kõrge kaldaga koha, kus parem kala püüda, ise käisin Rahvarinde tegemistel, paljud ütlesid, ära mine, viiakse Siberisse, Balti ketis, Toompeal, kui Savisaar kutsus appi, kui meiesuguseid poleks olnud, poleks ju riikigi, ja nüüd tulete õue peale seadusi tegema. Oleks veel asjalikud, aga puhas formaalsus, mis meil aga muudab elu kardinaalselt.

Oleme siin meestega arutanud, et teil on karistamatuse tunne, et enne teeme, küll pärast aega mõelda. Nüüd on nii, et jääb isiklik vastutus, parteilist pole enam, kelle allkiri, see ka vastutab, kas siis lõppeb see populism, raha tuulde loopimine ja üleolev rahva arvamust mitte arvestav käitumine

Mu kiri tuli küll hakkiv, sest pole kirjamees, aga usun, et probleem jõudis kohale, ja sarnaselt mõtlevad, arvavad paljud inimesed, kuid ei julge rääkida või on käega löönud, niikuinii ei kuulda. Kui nii jätkate, ei ole enam Toompeale tulijaid. Minu arust eelmine vabariik lõpetas tegevuse võrdlemise sarnases olukorras. Ma tean nüüd, mida tunnevad Rail Balticu ette jäävad inimesed, ja see teadmine ei ole mitte hea, selliseid ükskõikse tuima pilguga ametnikke oma õuele ei soovi keegi. Elus on nii, et kõik tuleb bumerangina tagasi. Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle endale tehtaks.

NB! Proovige vastata inimesena, mitte poliitilise ümara jutuga.