/nginx/o/2018/01/19/7497129t1h3555.jpg)
Eugeenikat pooldav Toby Young on kõmu tekitav avaliku elu tegelane Briti ühiskonnas. Kuidas ta aga oma vaadetelt sobib töötama kõrgel kohal haridusvaldkonnas, arutleb veebiväljaandes The Conversation Sheffieldi ülikooli hariduslektor Ansgar Allen.
Ansgar Allen: mis on «progressiivne eugeenika» ja kuidas see seondub meritokraatiaga? (2)
20. jaanuar 2018, 16:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellest peale, kui Toby Young määrati Briti valitsuse uue kõrghariduse järelevalveorgani üliõpilasameti juhtkonda, on kriitikud aina kamminud läbi tema minevikku, et leida tõendeid tema sobimatuse kohta sellesse ametisse.
Solvavate säutsude ja väljavalitud tsitaatide kõrval mahub nende hulka Youngi 2015. aasta artikkel pealkirjaga «Meritokraatia juhtum» («The Fall of the Meritocracy»). Young käsitleb selles varasemaid katseid kindlustada sotsiaalset mobiilsust riigi otsustava sekkumise abil. Ta pooldab klassikalist liberaalset seisukohta, et riigi sekkumist tuleb järsult piirata, sest muidu muutub see sunniks.
Liberaalses ühiskonnas, kus väärtustatakse vabadust, saab sotsiaalset mobiilsust soodustada ainult sellega, et indiviididele kindlustatakse võime omal algatusel ülespoole liikuda. Young pakub lahenduse: vähese IQga vanematele tuleb anda vahendid järglaste intelligentsi suurendamiseks.
Youngi seisukoht
Sõna «meritokraatia» mõtles Youngi isa teatavasti välja düstoopilise mõistena, aga Young ise kasutab seda nüüd hoopis positiivses tähenduses. Selle idee kohaselt on õiglane ühiskond selline, milles tunnustatakse võimeid ja pingutusi, mitte aga patronaaži ehk sotsiaalsete sidemete mõju.
Young kinnitab, et sotsiaalne mobiilsus on teataval määral vajalik, et ebavõrdne ühiskond oleks vastuvõetav ka neile, kes kõige enam kannatavad. Kui sotsiaalsed kihid peaksid olema liiga jäigad, võivad alamad kihid palju tõenäolisemalt mässama hakata.
Young väidab siiski, et meritokraatia on iseendale ohuks ja seda tuleb kaitsta. Selle koha peal käibki ta välja äärmiselt provokatiivse väite, et meritokraatlik valik tähendab klassipiiride ümberkorraldamist IQ alusel. Youngi seisukohalt on siin tegu sotsiaalse stabiilsuse küsimusega.
Suurema osa vasakpoolseid, «töölissäutsujate kamba», kui kasutada Youngi väljendit, on ta juba niigi asetanud ajalooratta valele poolele. Kuid ta läheb kaugemale ja tahab taastada isegi eugeenika, praeguseks ennast üsna diskrediteerinud õpetuse valikulisest tõuaretusest.
Ta kujutab ette omamoodi «progressiivset eugeenikat», mis oleks «diskrimineeriv nende hüvanguks, kel pole õnne olnud». Nimelt näeks see ette (seni veel saavutamatut) embrüo intelligentsuse uuringut, mis oleks «tasuta vähese sissetulekuga keskmisest madalama IQga vanematele». See aitaks õõnestada kõigi ühiskondlike klasside muidu «paratamatut» koondumist sarnase geneetilise profiili ümber.
Eugeenika vastu
Youngi väidetele võib õige mitmeti vastu astuda. Kui alustada meritokraatiast, siis on sotsioloog Jo Littler alles hiljaaegu väitnud, et seda õigupoolest polegi olemas. Ta defineerib meritokraatia nii: «Tohutu illusioon, mis süvendab ebavõrdsust.»
Teisisõnu, meritokraatia pakub ainult ideoloogilist kattevarju plutokraatiale ehk rikaste võimule. See tähendab, et meritokraatia toimib domineeriva sotsiaalse ideaalina, mis varjab just niisugust valitsust, mis paiskas Youngi enda võimupositsioonile. Või kui lihtsamalt öelda, siis Youngi väide kognitiivse eliidi kohta kõlab õige iseäralikult nende kõrvus, kelle meelest on juba praegu jõudnud võimu juurde liiga palju rumalaid inimesi.
Youngi lisaargument, et meritokraatiat suudab päästa ainult eugeenika, on küllap paljudele liigagi provokatiivne, et sellele üldse vastama hakata. Ent nii võib jääda tähelepanuta ammune side 20. sajandi meritokraatia loomise katsete ning 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse eugeenika vahel.
Ma näitan oma raamatus «Benign Violence» («Heasoovlik vägivald»), kuidas eugeenika väljatöötajad seisid ühtlasi psühhomeetria ehk intelligentsi mõõtmise ja statistika arendamise juures. Üheskoos loodi nende teadusuuringutega vaimne ja poliitiline raamistik, milles käis ka kogu meritokraatiat puudutav arutelu ja katsed seda praktikas rakendada.
Eugeenikasse suhtutakse siiski üleüldiselt kui «halba teadusse». See on seotud üleliigse riikliku sekkumisega ning lausa väga kaugele üle piiri läinud ühiskonna vormimise taotlustega, mille taga seisid teadlased, kes üritasid mängida jumalat teiste inimeste suhtes. Eugeenika kui teaduse äärmusliku rakendamise õõvastavaks näiteks on holokaust.
Eugeenika säilmed
Soovimata eugeenika seoseid totalitarismiga kuidagi eitada, tuleb nentida, et selle algatajatel mõlkus meeles ka «progressiivsem» versioon. Nad lootsid sellest kujundada omamoodi ilmaliku religiooni või kõlbelise raamistiku, mis suudaks reguleerida liberaalse ühiskonna sotsiaalset käitumist.
Selle seisukoha üks kuulsamaid ja väljanaerdumaid poolehoidjaid oli Francis Galton, kelle meelest sai eugeenikat edu saata ainult siis, kui see üleüldiselt omaks võetakse. Võib väita, et samasugused on lood meritokraatia ideaaliga.
Meritokraatia ajalukku vaadates näeme sotsiaalset ideaali, mis muutus nii domineerivaks, et ei vajanud enam kuigi palju institutsionaalset toetust. Reguleerivast ideest, mida riiklik sekkumine suuremal või vähemal määral suunab, kujunes isiklike püüdluste taga seisev eetika.
Usun koos Littleriga, et meritokraatia ei tugine enam õiglusele. See tarvitab ära inimeste lootusi, pannes paika kirgede ja püüdluste näitelava, kus peame oma unelmad kooskõlastama veel vähegi talutava enesepettuse piiridega.
See on just selline süsteem, mis tasustab niisuguseid inimesi nagu Young, kes ei paista silma mitte institutsioonide kokku lepitud alustel väljenduvate võimete ja sobivusega, vaid hoopis oskusega end võimule meelepäraseks teha. Youngi rohkelt põlglikku vastukaja saanud ametisse määramine on niisiis täiesti iseloomulik meritokraatiale selle praeguses vormis.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane