Mihkel Kunnus arutleb, miks paljud arukad ja tugevalt feministlikudki inimesed Ojasoo vastase mässuga ei liitunud

Mihkel Kunnus Foto: Eiko Lainjärv

Semiootik, publitsist ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus kirjutab oma blogis avalikust kirjast, milles taunitakse Tiit Ojasoo osalust Eesti Vabariigi 100. aastapäeva vastuvõtu lavastamises.

Postimees avaldab autori loal, muutmata kujul blogipostituse täismahus:

Tänane hommikupoolik on mul möödunud rõõmsas elevuses. Rõõmsas, sest mõistmine on ainus nauding, millest inimene ei tüdine (Vergilius). Ärkasin lausa tund enne äratuskella ja hiilisin naist (jah, ikka mu armas Kärt) äratamata voodist neid mõtteid kirja panema. Rebeka Põldsami jutt tänases «Terevisioonis» pani aga i-le nii rasvase punkti, et ma otsustasin kirjutada siinse kommentaari.

(Saan aru, et ainuüksi mu nime nägemine mõnda sellist teemat kajastava teksti juures ajab mingi kontingendi marru, aga tõde on vahel kallim kui oma nahk. Ja küllap on vähemasti samapalju tänulikke lugejaid).

Esiteks. Neid 104 inimest, kes kirjutasid alla protestikirjale Ojasoo tähtsasse rolli valimise vastu, ajendab kahtlemata tugev moraalne tunne. Selles pole kahtlust. Ometi väga paljud arukad ja tugevalt feministlikudki inimesed sellele alla ei kirjutanud (Facebookis võib leida küllaga neid seda avalikult põhjendamas). Mul pole kahtlustki, et nad pole kübetki vähem moraalsed.

Mõistmiseks tuleb siin eritleda erinevate moraalitüüpide emotsionaalseid aluseid. Siin on palju abi valdkonna autoriteedist, Ameerika moraalipsühholoog Jonathan Haidtist, kes on pikki aastaid põhjalikult uurinud poliitiliste ja moraalsete veendumuste psühholoogiat ja emotsionaalset alust.

Jättes hetkel kõrvale teised, siis teatud konservatiivset tüüpi iseloomustab teistest kõrgem rüvedustaju (see ilmneb tülgastustundena) ja pühadustaju, nt on mõni väga püha sümbol ja sümboolsusel on väga tähtis roll. Teatud liberaalsel tüübil on sel kohal uudishimu ja avatus ning teisal abstraktne õiglus. Näitena: kui metsateele satub mädanev loomakorjus, siis esimene tüüp läheb silmi jälkustundes pööritades mööda, teine läheb kepiga sonkima ja uudistama. Teise näitena: esimesele on olulisemad riiklikud sümbolid (hümn, lipp jt), perekonna sümboolne väärtus jne, teisele lähevad rohkem korda üldised inimõigused jms.

Kooseluseaduse debatis tuleb see erinevus hästi välja. Üks muudkui rõhutab perekonna suurt sümboolset väärtust, teisele ei lähe see sümboolsus eriti korda ja ta räägib üldistest inimõigustest ja abstraktsest õiglusest. Kusjuures, pange tähele!, on ka neid, kes rõhutavad sooneutraalse perekonna suurt sümboolset tähtsust.

Juhtusin hiljuti lugema veel üht maailmapilti avardavat raamatut. See on mõne kuu eest «Varrakus» ilmunud Brigitta Davidjantsi noorsoojutustus «(Mitte just) armastuslugu». See on üsna puhtakujuline noortekas, tüdrukutekas. Selles (autobiograafiliste sugemetega) teoses avastab teismeline tüdruk seksuaalmaailma ja lõpuks ka selle, et ta on lesbi. Mulle aga olid just kõnekad need kohmakad voodikatsetused noormeestega. Nimelt tüdruk tundis mehe lähenemise suhtes midagi tülgastuse laadset, rõvedustunnet.

See kinnitas üle mu veendumuse, et igasugune vägisi heteroks sundimine on tõeline emotsionaalne vägistamine (ning pole ega tohigi olla riigi asi, kes kellega kokku elab!)

Täna hommikul oli «Terevisioonis» üheks tänaste ajalehtede kommenteerijaks homoseksuaalne kunstikriitik Rebeka Põldsam, üks 104-kirjale allakirjutanu. Ning kuulates seda, kuidas ta järjepidevalt ja tugevalt rõhutab sümboolset tähtsust, Ojasoo valimist sellesse rolli kui sümboolset nähet ja üldse Ojasood kui naiste vastase vägivalla sümbolit, siis jooksid pusletükid kenasti paika. Kujundlikult: ta on nagu SAPTKi esindaja, aga teise tarkvaraga. Lesbi tunneb mehe seksuaalse lähenemise vastu samasugust tülgastuse ja hirmusegust vastumeelsust kui meeshomofoobki ning see väljendub tugeva moraalse protestina. Võib kasutada ka ümberpööratud metafoori: keskmine võitlev meeshomofoob (NB! Need ongi enamasti mehed) on lesbi mehe kehas, mees, kel tekitab kujutluski talle seksuaalselt lähenevast mehest hirmu ja tülgastust.

Kui vaatasin seda 104 nime, kes kirjale alla olid kirjutanud, siis tundsin ära sealt viis(!) lesbit (ega väga palju rohkem ma ses ringkonnas teagi) ja mõne, kelle kohta ma ei tea kindlalt. Enamiku orientatsiooni ei tea ma aga üldse.

(Võimalik, et mõni lugeja protesteerib ammu, et vaata argumenti, mitte esitaja karakteristikuid. Üldiselt olen sellega nõus, aga kuna suur osa sellest kambast on õige mihklid vehkima sama astme kategooriaga «valge heteroseksuaalne mees», siis ma ei tunne, et teeksin siin liiga. Pealegi arutluse seisukohalt on see relevantne ning NB! Moraalitunne on tunne, mitte argument või väide!)

Kas pole mõneti koomiline, et poleemika ühes feministlikus kõlakambris, mis päädis kõnealuse kirjaga, sai alguse äärmusparempoolse ja rahvushomofoobse portaali UuedUudised lehelt? Ei, see on isegi täiesti loogiline. UuedUudised ei salli karvavõrdki NO99-t sest see on ilmselgelt juhinduv avatusest ja abstraktsest õiglusest, tähendab, ei tekita neis erilist pühadustunnet ei rahvussümboolika ega perekond, küll aga on neile tähtis abstraktne õiglus.

Ojasoo ühendab sümboolsel tasandil kahte: lesbidele sümboliseerib ta meest, kellele ei ole püha naise keha puutumatus (see on neile sama suur õuduskujutelm nagu meeshomofoobile kujutlus mehest, kellele pole mehe keha seksuaalne puutumatus tabu) ning rahvushomofoobidele sümboliseerib ta inimest, kellele pole piisavalt püha ei rahvussümboolika ega perekond, on üks homomultikulti üldinimõiguslane, rsk.

(Oluline on muidugi märkida, et olemaks naine, kellel on meeste suhtes sellised tunded, ei pea olema sugugi lesbi. Vastumeelsusel meeste lähenemise vastu võib olla palju muid põhjusi, traumast väga kinnise isikutüübini).

Kirjale aga ei kirjutanud alla need feministid, võrdõiguslased ja «multikultid», kelle moraalipsühholoogia aluseks on abstraktne õiglustunne: Oli kuritegu, oli karistus, oli patukahetsus, pole siin mingit sümbolit, las professionaal töötab, palju meil neid pole.

Nende arust rikkus Ojasoo seadust (ja kandis karistuse), mitte aga ei saanud hakkama pühaduseteotusega.

Meie president aga jäi iseendaks, tähendab, ei tunne liigset vaimustust sümboolsete struktuuride ja pühaduste vastu. Eks ole ta teatud ringkondi ka ärritanud küll kirikusse jaheda suhtumise eest, küll mitte piisava pieteediga hümni suhtumise eest. Ma arvan, et see on hea, sest alternatiivid oleks hullemad.

Kui sest neetud loost mingi kasu võiks tõusta, siis ehk see, et radikaalfeministid ja radikaalrahvushomofoobid mõistaksid, et nad on tegelikult väga sarnased inimtüübid, ainult tarkvara on teine; mõistaksid, et see, millisest evolutsioonilisest ajukihistusest pärinevad nende moraalsed tunded, on suuresti sama. Vaevalt, et see semudeks muudab, aga ehk aitab pisutki õdusamalt kõrvuti elada.