Joosep Värk: kas andestame Tiit Ojasoole?

Joosep Värk. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Milline peaks olema ühiskonna suhtumine Tiit Ojasoosse? See on nagu eetikaülesanne, kus tuleb valida, kas rong peaks otsa sõitma lapsele või mitmele teetöölisele. Üldist õiget vastust polegi, on vaid sinu vastus.

Olen reporterina palju kirjutanud kõikvõimalikest kuritegudest. Nooremana ei olnud ma kohtupingis istujate suhtes eriti empaatiline. See võime ilmselt arenebki välja ajapikku, sest ajaga lisandub teadmine, et võib-olla kõik raudkindlad põhimõtted ei pea päriselule lihtsalt vastu. Vähe on mustvalgeid olukordi.

Tiit Ojasood pole tõesti kohane nimetada kurjategijaks, kuid kurja tegi ta igal juhul. Urmas Reinsalu pehmendas tegu lausega, et Ojasood pole ju süüdi mõistetud. Tõesti, ei ole, aga ainuüksi sellest ei saa ju sõltuda eetiline hinnang tema teole. Mõnda kuritegu ei saa aegumise tõttu kohtus menetleda, aga see ei tähenda, et eetilise hinnangu andmata peaks jätma.

Ma ei tunne tavaliselt kurjategijatele kaasa sellepärast, et nad on kohtupinki sattunud, sest see on olnud nende enda teha. Ent ma tunnen kaasa nende lähedastele ja neile endile, kui südamest tulev kahetsus veel palju hiljemgi hingepiinu valmistab. Vähendamaks võimalust, et nad sinna uuesti satuvad, leian, et kohe pärast kohtuotsuse ja karistuse selgumist tuleb hakata tegelema rehabilitatsiooniga ja hukkamõist jätta sinnapaika.

Eriti kui inimene südamest kahetseb.

Kas ma usun, et Tiit Ojasoo oli oma tegu kahetsedes siiras? Nii ja naa. Tema avalikud esinemised selle aasta sügisest alates sellist muljet pigem jätnud pole. Aga samas arvan, et avalik kahetsus ja vabandusepalumine pole mingi missivõistlus, kus hinnatakse ilu ja pisaraid. Vabandusepalumine on vabandusepalumine. Vaid siis mitte, kui õigupoolest ei palutagi vabandust, vaid öeldakse: «Ma vabandan, aga...»

Kuna minus on siiski kahtlus sees, ei ole ma käinud vaatamas ka viimaseid teatri NO99 tükke, kus Ojasoo käsi sees. Muidu olen viimastel hooaegadel vaadanud peaaegu kõiki selle teatri etendusi, sest nende kunst kõnetab mind.

Jajah, lumehelbekesed ja solvumiskultuur, ütleks mõni enne 1980. aastat sündinud inimene. Tegelikult ma lihtsalt ei taha vaadata neid etendusi mingis taustsüsteemis – otsida sealt mingit õigustust või siis vastupidi vabandust. See paus saab kindlasti mingil hetkel läbi.

Reinsalu kanakarja-võrdlus iseloomustab vaid teda ennast. Nende 104 hääleka inimese suhtes on ta selletagi ebaõiglane, sest nende hulgas on inimesi, kes töötavad iga päev vägivalla all kannatanud hääletute peredega. Nende muret tuleb mõista.

Aga kas president ei peaks laskma Tiit Ojasool seda etendust lavastada? Pigem peaks. Leian, et see võiks olla ühiskonnale näidisjuhtum andestusest. Me näeme inimesi karistust saamas, aga need juhtumid ei lõppe ju seal. Ühiskonna huvides on, et järgneks ka rehabilitatsioon ja naasmine ühiskonna täisväärtusliku liikmena.