Kultuurivedur 2017 on Enn Kunila

FOTO: Mihkel Maripuu

«Raudtee ilmumine 19. sajandi lapsepõlve oli motoriseeritud ilmutus, modernistlik unelm, masina peaaegu et metafüüsiline triumf aja ja ruumi üle. Rongide korrapärane ilmumine ja kadumine, liiprite romantiline suundumine kaugusesse ja nende ühtesulamine teadmata punktis on tuntud kõigile, kes on rongi oodanud /.../.»

Eero Epner kirjeldab mullu ilmunud monograafias «Konrad Mägi», kuidas Uderna raudteejaama avamine tähistas toona üheksa-aastasele tulevasele maalikunstnikule teed unistuste poole. Rong viis Konrad Mägi sealtsamast pisikesest Lõuna-Eesti asulast tõelisse metropoli, Peterburisse, kunstiõpingutele.

Postimehe Kultuurveduri auhinna 2017 saanud kunstimetseen ja -koguja, ettevõtja Enn Kunila viib meie võimsaima ekspressionisti Konrad Mägi loomingut järjekindlalt maailma kunstiareenile. «Konrad Mägile tuleb anda kunstiajaloos koht, mis on tema vääriline,» ütleb Kunila. Ajal, mil me räägime aegruumiliste vahemaade vähenemisest, selle nähtuse majanduslikust ja kultuurilisest tähendusest, on Kunila visioon Mägi lähetamisest iseäranis kõnekas.

Just Kunila toel ja eestvedamisel nägi ilma- ja trükivalgust seesama eespool tsiteeritud värske elulooraamat, mis ilmus eesti-, inglise- ja itaaliakeelsena. Tänu talle jõudis Konrad Mägi looming (maastikumaalide paremik) mullu kevadel Firenzes Novecento kunstimuuseumis avatud näitusele «Visioni dal Nord», Kunila oli seotud ka Rooma nimeka kunstitempli La Galleria Nazionale d’Arte Moderna e Contemporanea näitusega.

Kunila kinnitab, et meie jõulise värvidemeistri fenomeni vastu tuntakse Euroopas suurt huvi ja «kes siis muu kui Eesti ise peaks seda tegema». Ja uued horisondid terendavadki. Postimehe kultuuriauhinda vastu võttes nimetas Kunila Musée d’Orsayd Pariisis.

Epner kirjeldab üle-eelmist sajandivahetust, Mägi kujunemisaega: «Professionaalsel tasemel puudus eestlasest lihtsa inimese jaoks igasugune võimalus saada säärast kunstialast väljaõpet, mis lubaks tal ennast hakata nimetama kunstnikuks. Ja haridusse toona usuti.» Me kuuleme praegusajalgi tihti virinat, et millele on meil maailma suurte konkurentsis õieti uskuda ja loota. Aga uskuda ja loota tuleb, panustades ka sajand hiljem samadele väärtustele, tööle ja haridusele.

Konrad Mägi oli maapoiss, kes leidis oma tee, arendas oma loomulikku annet ja jõudis kaugele. Tema pilk oli suunatud ettepoole, nagu peaks olema peagi sajandivanuseks saava Eesti riigi pilkki. «Mägi jaoks oli olemas ainult tulevik – ainult üks kujuteldav punkt raudtee teises otsas,» nenditakse monograafias.

Kui Kunila-sugused entusiastlikud lokomotiivid meie kultuurironge veavad, sisendab see lootust, et väikese rahva loominguline tipp kerkib Euroopas teenitult kõrgele.