Eesti «stratkom» on segu Isaac Asimovi ulmest ja 1930. aastate massimobilisatsiooniideoloogiatest, kirjutab Ahto Lobjakas.

Tellijale

Rootsi peaminister Stefan Löfven teatas nädalavahetusel, et loob valitsuse juurde psühholoogilise kaitse ameti. Eesti on aastaid psühholoogilisest kaitsest rääkinud, kuid nähtavate tulemusteta. Eelmisel nädalal said aga asjad meilgi ametlikuma käigu kui valitsus otsustas mitmeteistkümnekordistada strateegilisele kommunikatsioonile kulutatava raha (nüüdsest 800 000 eurot aastas).

Näiliselt sarnased algatused varjavad väga erinevaid lähtekohti. Rootsi mure on ühiskonna mõjutatavuse pärast, Eesti oma ühiskonna mõjutamine. Rootsi valitsuse pressiteade ütleb, et kaitset vajavad avatud ühiskond ja demokraatia. Viidatakse Venemaa sekkumisele teise riikide valimistesse (Rootsis tulemas septembris).

Psühholoogilisel kaitsel on kaks poolt: esiteks hoolitsemine selle eest, et kriisis riigi kommunikatsioon elanikega toimiks. Teiseks toe ja konsultatsioonide pakkumine erakondadele, meediaväljaannetele ja sotsiaalmeediaplatvormidele ohtude äratundmiseks ja neutraliseerimiseks. Eraldi eesmärgina märgitakse vajadust kaitsta ajakirjanikke ja rahvaesindajaid surve ja ähvarduste eest.