Mäletatavasti tipnes 2005. aasta kevadel toonase justiitsministri, praeguse siseministri Ken-Marti Vaheri mõõdikuteskandaal valitsuskoalitsiooni lagunemisega.
Sigrid Kõiv: teadmata tase
/nginx/o/2016/04/05/5232811t1he164.jpg)
14. mai 2011, 11:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuid jättes kõrvale ebaõnnestunud sõnastuse ja sobimatud parameetrid, oli ministri eesmärk mõõta alluvate ametnike tegevuse kvaliteeti. Moodsat juhtimisvõtet nimetati tulemusjuhtimiseks. Inimese tervis sõltub erinevatel hinnangutel vaid 10–20 protsendi ulatuses arstiabist.
Ülejäänu tuleb eluviisist, pärilikkusest, keskkonnast jne. Ometi maksab tervisest selle kuni 20 protsendi hoidmine nii patsiendile kui maksumaksjale üpris palju, aga selle kvaliteeti ei mõõdeta.
Patsiendi hinnang ei tule siinjuures arvesse – arstiabi teeb keeruliseks asjaolu, et abisaaja ei oska seda hinnata. Haiglate vastumeelsust eriarstiabi ravikvaliteedi kontrollimise suhtes põhjendatakse kartusega, et haigekassa saab ravivigadest ettekäände raha ära võtta.
Hirm on tänuväärne põhjendus mis tahes initsiatiivi vältimiseks, aga see pole enamasti adekvaatne. Haigekassa peab teenuseid ostma nagunii ja Eestis ei ole enam säärast hulka tervishoiuteenuse osutajaid, et valik väga lai oleks. Seevastu kvaliteedivigade leidmine aitaks haiglal oma tööd parandada. Niisiis ei usu ma, et kartus põhjendusena kuigi siiras on.
Kuid mugavuse vastu pole tõepoolest paremat rohtu kui rahaline sanktsioon. Niisiis kinnine ring. Ka patsientide ühendustele ei saa ravikvaliteedi kontrollimisel eriti loota. Suurem osa neist on nõrgad organisatsioonid, millel on parimal juhul jaksu vaid kõige kriitilisemate juhtumite jaoks.
Patsientide Esindusühingu mõne kuu tagune väljaütlemine, et nad ei näe niimoodi korraldatud ravikvaliteedi komisjonil mõtet, on nende kohta väga kõva sõna. Ilmselt pole Eesti arstiabil üldjoontes häda midagi (kindlalt ei saa öelda, sest keegi pole seda ju mõõtnud), aga tase näib ebaühtlane ja sõltub liiga palju konkreetsest haiglajuhist.
Kuid äärmuslikud näited halvast arstiabist kahjustavad kogu arstkonna mainet ja kõigutavad patsientide usaldust. Ka see on kinnine ring. Et sellest ringist välja saada, on vaja poliitilist initsiatiivi. Alustada võiks sellest, et kümme aastat tagasi kalevi alla lükatud patsiendi seadus võetakse taas menetlusse.
Toona leiti, et ühiskond pole selleks veel küps. Nüüd võiks uuesti proovida, eks me ole vahepeal arenenud ka. Tõsi, kui lugeda koalitsioonilepet, siis seal püütakse mahuka terviseedenduse abil inimese sattumist arsti juurde sootuks vältida.