Vaja on uut ja toimivat strateegiat Eesti kaubandushuvide kaitsmisel, kirjutab riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson.

Tellijale Tellijale

Eesti on üks avatuma majandusega riike maailmas. Me kaupleme enam kui 170 riigiga, käime viisavabalt 165 riigis ja meie väliskaubanduse käive on üle 150 protsendi SKTst. Ekspordi edukusest sõltub seejuures vähemalt 300 000 töökohta, mis teeb väliskaubandusest Eesti inimeste heaolu olulise mõjutaja. See on väikeriigi jaoks päris hea tulemus, kuid saab veelgi paremini. Selleks on vaja selgemat poliitilist juhtimist ja ühiseid eesmärke.

Viimastel aastatel on Eestis märgata kahte trendi. Samal ajal, kui väliskaubanduse käive lööb rekordeid, väheneb meie ekspordi ühiku hind. Kui alates 2010. aastast on ekspordiühiku lisandväärtus kasvanud Eestis 6,6 protsenti, siis samal ajal on näiteks Euroopa Liidu keskmine näitaja tõusnud 11,4 protsenti. Vahe Euroopa Liidu keskmisega on suurenenud meie kahjuks viimased neli aastat. Kui siia lisada kasvavad sisendihinnad ja tööjõu kulude kasv, siis on meie ekspordisektori rahvusvaheline konkurentsivõime paraku vähenemas.

Ettevõtjad ise tunnistavad, et neil napib edukamaks eksportimiseks kogemusi ja kontaktvõrgustikku rahvusvaheliseks turunduseks ja müügiks. Lisandväärtuse kasvu tagaks aga väärtusahelal kõrgemale keskendumine. Eestis on ekspordis jätkuvalt põhirõhk tootmisel, vähem aga innovatsioonil, disainil ja müügil.

Teiseks miinustrendiks on otseste välisinvesteeringute püsiv madalseis. Eesti Panga andmetel on alates taasiseseisvumisest meile tehtud välisinvesteeringuid umbes 20 miljardi euro ulatuses. Kriisieelsetel aastatel oli Eesti välisinvesteeringute näitaja poolest inimese kohta maailmas esirinnas. Täna meil nii hästi enam ei lähe.