Ivan Makarov: eestlased ise kütivad oma rahvussümboleid

Eesti lipu põletamine pronksiööl.

FOTO: Liis Treimann / Postimees

On mõnevõrra ootamatu, et vabariigi suure juubeli aastal on ikkagi üsna palju eestlasi, keda silmanähtavalt ärritab eestlus, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov.

Mõtlen aina sagedamini sellele, miks viimased arengud Eestis ei ole mitte alati sellised, nagu oleksin eeldanud. Et üllatavalt palju avaliku elu tegelasi ja foorumite kaudu ka laiem auditoorium tolereerivad või lausa toetavad seda, mis ei olnud ärkamisajal pehmelt öeldes populaarne – Venemaa Eesti-vastast propagandat, eesti keele ärapõlgamist, laulupidude mustamist, Eesti hümni häbenemist, Ukraina vastu suunatud agressiooni ja meie NATO liitlaste halvustamist.

Kui Eesti olümpiasangari isa ründab foorumis primitiivsel moel professor Mihhail Lotmanit ning toetab iga jumala kord putinismi ja selle kinnistumist Eestis, siis tuleb meelde Vladimir Võssotski «Laul vasaraheitjast», kus ta sügaval stagnatsiooniajal pilkas Nõukogude võimu kui sellist sümboolika ehk sirbi ja vasara kaudu: «No küll on kahju, et ma heidan vasarat meistrivõistlustel Itaalias, sest kodus heidaksin ma seda vaevata – õudselt kaugele, nii kaugele kui üldse võimalik, ja parem oleks, kui igaveseks ajaks…» Täna aga on üllatavalt palju eestlasi korjanud üles Võssotski kuradile lennutatud vasara, vibutavad seda ja purustavad sellega «natsionalistide» virtuaalseid päid.

Kõige veidram tunne tekib aga jälgides seda, kuidas Rahvarinde sigitatud Keskerakond muutub aina rohkem oma loojate kunagise vihaseima vaenlase ehk Interrinde nägu, võttes üle intrite retoorikat, argumentatsiooni ja kujundeid, ka ideoloogia elemente. Tulebki nii välja, et «me võidame niikuinii» ütles küll hea kohvi nautija Heinz Valk, aga tundub, et hoopis Jevgeni Kogani üritus elab ja võidab.

See, et osa venekeelsetest elanikest (foorumeid lugedes tundub, et lausa valdav enamus) ei salli silmaotsaski Eestit, eesti keelt, kultuuri ja riiki, vihkab ning solvab ukrainlasi, pole mingi uudis ega üllatus: venelased eelistavad venemaist meediat, teist tulemust oleks lausa veider oodata.

Aga see, et eestikeelsetes kommentaariumides on Kremli-meelsete osakaal märgatavalt suurenenud ja jätkab tõusutrendi, räägib teatud nihkest eestlaskonna enda sees. Ja see on juba ohtlik: kui venelased ikka veel ei taha Eesti riiki, siis see ei ole Eesti jaoks letaalne, aga kui oma riiki ei taha eestlased, siis oma kodumaal saavad nad nii oma tahtmise kui ka mittetahtmise niikuinii.

Mihhail Lotman ei eksi – propaganda on tõesti nii sügavale imbunud, et seda enam ei märgatagi.

Kusjuures venekeelsed meediatarbijad on Eesti riigi mõju eest tunduvalt paremini kaitstud, kui eestlased on kaitstud Kremli mõju eest, kuna võrrand on selline: väga paljud venelased ei oska eesti keelt ja väga palju eestlasi oskab vene keelt.

Tõdegem, et Keskerakonna ainuvõim Tallinnas ei oleks saanud teoks eestlastest valijate abita – mõni ongi kartulitega ära ostetud, mõni kibestunud eesti vanur tasub nõnda kätte ülbetele ülemakstud eesti poliitikutele ja digitaliseeritud edukatele noortele, nii mõnigi eestlane ongi sovett ja jääb selleks.

Ei tasu alahinnata ka Keskerakondlikku parteiklannilise võimusüsteemi efektiivsust – kui praktiliselt kõik pealinnametnikud on sellest parteist, kui Eesti kõige paksem rahakott on nende käes, siis küll kogu nende lellepoegade armee tuleb ka hääletama. Ja ärgem unustagem võimsat parteiametnikest internetitrollide brigaadi, mis olevat töötanud graafiku alusel. PBK, kus teenivad hea kopika ka eestlased, pole ainus võlukepike ajudele. Nagu väga ilusasti ütles Jevgeni Krištafovitš, iga kord, kui antakse hääl Jedinaja Rossija liitlasest Keskerakonnale, sureb kusagil üks pääsuke.

Tulebki nii välja, et eestlased ise kütivad oma rahvussümboleid. Nõukogude võim ja massiküüditamised Eestis said toetust ka eestlaste seas, see pole mingi uudis. Mõnevõrra ootamatu on aga see, et suhteliselt heal järjel taasiseseisvunud Eestis on vabariigi suure juubeli aastal üsna palju eestlasi, keda silmanähtavalt ärritab eestlus ja kes on muutunud putinliku neoimperiaalse süsteemi käepikenduseks.

Ühelt poolt surub peale euroliidu rahvaste lahustamise poliitika, teiselt poolt aga jätkuv venestamine – eestlased kui väiksearvuline rahvas on taas haamri ja alasi vahel, just nagu siis, kui sellel maalapikesel põrkusid Nõukogude Liidu ja Hitleri Saksamaa huvid ja ambitsioonid.

Tagatipuks on rahvas, kes lubab igasuguse vastupanuta solvata oma lapsi ja alandada oma hümni, ilmselgelt hädas. Rahvas, kellele on võimuloleku nimel selja pööranud tema enda kunagine isamaaline poliitiline eliit.

Eestlased vajavad eestimeelset valitsust, tõsiseltvõetavat peaministrit ja riigimehest presidenti. Järgmised valimised annavad vastuse sellele, kas eestlased seda ka tahavad. Ja kas Eestil kui rahvusriigil on tulevikku.


Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LPd ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja Nädal ja Valdo Pandi aastapreemiate laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.

Tagasi üles