Isesõitev ahi.

FOTO: Kuvatõmmis

Reisisaatjad, tasuta küttepuud, tasuta kartulid, tasuta bussiliiklus – kõigil neil on üks ja seesama inspiratsiooniallikas. Muinasjutud. Seal ilmuvad tasuta asjad eikusagilt. Seal on lauake, mis ise ennast katab, isesõitev ahi ja kuldkalake, kes inimese eest töö ära teeb. Kõik mõistagi tasuta. Sellised muinasjutud väljendavad osa inimeste unistusi: saada mitte midagi tehes seda, mida hing ihkab. Leidub neid, kes usuvad, et säärane ongi objektiivne tegelikkus ning «haljaavat» leiab, kui seda paremini otsida. See on mõnede jaoks elufilosoofia, mida antakse põlvest põlve edasi, ning leidub ka populistidest poliitikuid, kes on varmad seda enda huvides ära kasutama. Sellepärast oli Edgar Savisaar tasuta asjade jagamise suurmeister. Nüüd on teatepulk noortele üle antud.

Majandusminister Kadri Simsoni möödunudnädalane esinemine riigikogus kinnitas veelgi kriitikute arvamust, et vajalikud analüüsid on tasuta bussiliikluse kohta tegemata. Selle asemel tsiteeris minister riigikogu kõnepuldist väga valesti 2016. aasta majandusarengu töögrupi raportit, mis jättis taas mulje, et analüüside asemel, mida niisugused tõsised otsused eeldavad, toetab ministrit ja tema abilisi vaid «Okei, Google».

Kui raha on, siis võib selliseid asju teha. Asi on aga selles, et meie ressursid on piiratud ning nende kasutamine vajab pikemat läbimõtlemist. Kui on hästi argumenteeritud vajadus sõidutoetuse järele, et jõuda pidevalt kodust punkti B ja tagasi, siis tuleb kahtlemata leida võimalus selliste inimeste abistamiseks. Ent Postimehega rääkinud transpordieksperdid osutasid kohaliku ühistranspordi puhul hoopis teistele kitsaskohtadele, mitte piletihinnale. Nad rõhutasid, et tasuta sõidu asemel on pigem tarvis kiiremat ja tõhusamat ühendust.

Tasuta bussiliikluse lobitöö taga seisavad kaks põhilist huvigruppi: vedajad ja keskerakondlastest poliitikud. 2019. aastal toimuvad riigikogu valimised ning siis on jälle tarvis püüda nende hääli, kes veel täiskasvanunagi usuvad muinasjutte tasuta asjadest. Ettevõtjatele, kes bussivedudega tegelevad, muuhulgas keskerakondlase Arvo Sarapuu osalusega ATKO-le, tähendaks see garanteeritud käivet, millest nad loomulikult ära ei ütle.

Viimastele ei saa midagi ette heita, küll aga saab ette heita Keskerakonna poliitikutele, kes otsivad poliitilist kasu teatud valijarühmade konformistlikus hääletamises ja paternalistlikus käitumises. Väga lihtsalt selgitatuna on need poliittehnoloogiad väljakasvanud nõukogude režiimi eksperimentidest oma rahvaga, mille eesmärk oli ühiskonna infantiliseerimine. Juhtida ühiskonda, kus partei etendab isarolli ja rahvas – või vähemalt osa inimesi – on kuulekad lapsed, on teatavasti palju lihtsam.