Martti Aavik

FOTO: Postimees

Kindlasti ei ole nii, et ühegi riikliku poliitikaga pole võimalik sündimust mõjutada. Ja ammugi ei ole olemas rahvastikuteadlaste või laiemalt teadlaskonna konsensust, mis nii ütleks. Vastupidi, sündimust soodustavate poliitikatega tuleb Eestis palju tõsisemalt tegeleda ja leida loomingulisi lahendusi.

«Kes meie saadet tähelepanelikult jälgis, sai siis aru, et poliitikud, ärge kirjutage rohkem iibe tõstmise punkte oma lubadustesse sisse,» ütles selle nädala «Foorumi» lõpetuseks ETV saatejuht Andres Kuusk. See on just täpselt see märkus, mida meie poliitikutele ja nende valijatele ütlema ei peaks.

Kaks tõetera siiski on selle äärmiselt ebaõnnestunud sõnumi taga. Ühiskond vananeb ja seda ei ole võimalik kompenseerida ulatusliku sisserändega. Teiseks ei ole meil rahvastikuprognooside järgi mõtet elada fantaasiaga, et meil õnnestuks ka taastetasemel sündimuse korral Eesti rahvaarvu lähikümnenditel kasvatada. Kui aga õnnestub saavutada vähemalt taastetase, siis saame selle, et sajandi teisel poolel rahvaarvu vähenemine peatub.

Seega tuleb kohaneda kolme asjaga. Esiteks ühiskonna vananemisega, mis on tore, sest ennustab ju meile varasemate põlvkondadega võrreldes pikemat elu. Teiseks rahvaarvu vähenemisega lähikümnenditel, mis enam nii tore ei ole, sest tuleb harjuda võimalusega, et majanduse maht ja eelarved vähenevad. Ja kolmandaks ning tähtsaimana sellega, et just nimelt iibe tõstmise «punkte» me peamegi kõigi valimiste eel ja nende vahel tõsiselt arutama ja tegutsema.

Ärge kuulake neid minu eakaaslasi (1990ndatel täiskasvanuikka jõudnuid), kes omistavad enda saatust, käitumist ja neuroose tervele maailmale ning tulevad iga rahvastikupoliitika algatuse juures välja jutuga «sünnitusmasinatest», paratamatusest jmt. Õigusriigis, demokraatlikus, normaalses ühiskonnas räägime me ikka ju sellest, et toetada seda, mida inimene ise tahab. Praegu ei ole põhjust väita midagi muud kui seda, et keskeltläbi tahavad Eesti inimesed lapsi saada ja unistused oma perekonna suurusest ületavad taastetaset. Kui siin hakataks kedagi tõepoolest «masinaks» muutma, oleks me probleemid hoopis teises mõõtkavas ja mina oleks esimene, kes neile vastu astuks.

Lugege kindlasti tänase lehe lisast Arvamus ja Kultuur professor Raul Eametsa ja ettevõtja Kristjan Järvani artiklit ning mängige Postimehe veebis (või riigitulu.ee) kalkulaatoriga, mis nad on teinud. Sealt tuleb argument poliitikutele ja võimalus hinnata lastetoetusmeetmeid investeeringu tasuvuse põhimõttel.

Seda, mida teha saaks, on palju, ja väljavaated pole halvad. Sündimuse taastetasemest on põlvkonnavaates puudu tegelikult kõigest kümmekond protsenti. Lihtsalt ühe mõttena paljudest, et ka selliste poliitikatega tasuks tegeleda, mis toetaks peresid ses osas, et laste saamist liiga kaugele edasi ei lükataks.

Tänan demograafi, professor Allan Puuri nõuannete eest!