Martin Herem - sada protsenti Eesti toode

Martin Herem Foto: Andrus Peegel

Sellest, et järgmiseks kaitseväe juhatajaks võib saada brigaadikindral Martin Herem (44), on räägitud juba kauem kui aasta. Muidugi võib öelda, et selliste juttude ajendiks oli tema määramine kaitseväe peastaabi ülema kohale, mis oli olnud hüppelauaks ka kindral Riho Terrasele. Aga kui päris aus olla, siis tegelikult olid kolleegid Heremit ja tema tegemisi kõrvalt jälgides juba ammu mõelnud, et sellest mehest peab küll kunagi kaitseväe juhataja saama...

Nüüd on see päev koitmas. Sel nädalal tegi kaitseminister Jüri Luik seni vaid kuulujutu tasemele jäänud info ametlikuks, teatades, et paneb valitsusele ette nimetada järgmiseks kaitseväe juhatajaks brigaadikindral Herem.

Kui püüda selgitada valiku kriteeriume, siis sisuliselt kuulutati kaitseväes välja hange koodnimega «sada protsenti Eesti toode». Hankel oli kolm lihtsat ja olulist tingimust: iseseisvas Eestis omandatud militaarharidus, ainult Eesti kaitseväes teenimine ja aktsendita eesti keele rääkimine. Ning jah, selliste eelduste seadmisega välistati nimme ports kõrgeid kaitseväelasi vanemast põlvkonnast.

Põhjus, miks minister Luik tuli oma teatega lagedale 11 kuud enne seda, kui kindral Herem võiks end kindral Terrase kabinetis sisse seada, seisab selles, et suvel kukub paljude kaitseväelaste rotatsiooniaeg ja uus inimene tuleb saata näiteks NATO peakorterisse, staabiohvitseriks Iraaki, kaitseatašeeks Saksamaale või järgmist brigaadi või pataljoni juhtima. Seega annab pikk ettevalmistusaeg järgmisele juhatajale võimaluse panna rahulikult kokku oma meeskond.

Aga kes see Herem üldse on?

Kaitseminister on iseloomustanud kindral Heremit kui liidriomadustega ohvitseri, kes tunneb läbi ja lõhki mobilisatsioonisüsteemi ning on tõestanud, et suudab arendada reservarvmeed. Teisisõnu on kindral Herem olnud kaitseväega seotud 1992. aastast ja selle aja jooksul õpetanud Kuperjanovi jalaväepataljoni rühmaülemana ajateenijatele söösta-katat ning hiljem juba Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes seda, kuidas 900 jalaväelasega manööversõda pidada. Vaid kaks kuud pärast Heremi saamist Kirde kaitseringkonna ülemaks algas sõda Gruusias ja mingist mugavast sisseelamise ajast ei saanud enam juttugi olla.

Samas oleks vale öelda, et tal pole militaarmaailmast väljaspool toimuva jaoks silma või aega. Koostöös Tapa vallaga aitas ta organiseerida sildade parandamise, aga ka kooliõpilastele mõeldud avatud uste päeva ja riigikaitset puudutavad loengud.

Kui Eestis veel talviti lund sadas, andis ta päästeameti kasutusse roomikmasinad, millega lumme uppunud Padaorust inimesed päästa. Ta ei hoolinud inimeste päästmisel sellest, et masinad kuulusid sõjavarude alla, mida ei tohi rahuajal näppida kaitseväe juhataja eriloata.

Miks sai kadett Heremist kindral?

Vahest on asi selles, et hoolimata äärmiselt hierarhilises süsteemis töötamisest pole ta muutunud mugavaks, vaid on säilitanud tahtmise otsida vanadele asjadele uusi vaatenurki ja võimalusi. Sama käib tema suhtumise kohta inimestesse. «Alati kui räägid inimesest halba, räägi juurde ka midagi head,» on ta öelnud.

Ahjaa, üks huvitav fakt veel: nii nagu mõned teisedki kõrgemad ohvitserid, pole ka Herem käinud tänapäevases mõistes ajateenistuses. Selle asemel tudeeris ta toonase Eesti Riigikaitse Akadeemia kaitseväe kolledžis (praeguses sisekaitseakadeemias) sõjandust ja läbis õppe jooksul ajateenistuse koos noorteaja ja allohvitseri kursusega.