Ratase valitsuse maksureform on parim algatus, mille praegune parlamendikoosseis on realiseerinud, leiab keskerakondlasest riigikogu liige Oudekki Loone.

Tellijale

Päris ausalt: praeguse valitsuse maksureform on parim, mis sellest parlamendist tulla saab. Nüüdne koosseis lihtsalt on selline «tahaksin lennata, aga mitte eriti kõrgelt» – muudame maksuprotsenti, aga süsteemi tervikuna jätame paika, kooseluseadust ei tühista, aga rakendusakte ka vastu ei võta, Venemaalt raudteevaguneid ostame, aga sanktsioonide toetamisest ei loobu, ja nii edasi.

Ükskõik kuidas parlamendimatemaatikat ei teeks ja valitsusi kokku ei paneks, tulem on ikka sama, kuna kahel selgel ideoloogilisel valikul, vasak- ja parempoolsel majanduspoliitikal, ei ole kummalgi piisavat enamust. Nii saabki parimal juhul saavutada praeguse kokkuleppe: ärme muudame maksupoliitika suurt pilti, aga aitame neid, kes selles süsteemis kõige rohkem pihta saavad.

See eesmärk on täidetud, kuigi oma hinnaga: aktsiisitõusud ning jõukama keskklassi (pensionärid või mitte) elu keerukamaks muutmine. Teiselt poolt, aktsiisitõusude järele on käe sirutanud ka eelmised valitsused, alates 2009. aastast on pea igal aastal eri aktsiise tõstetud. Reformierakonna kujundatud riigis valitsusel lihtsalt muid vahendeid napib.

Tänane maksupoliitine lahendus saab olla ainult ajutine. Tegemist on aukude kiire kinnitraageldamisega seniks, kuni progressiivsed jõud parlamendis enamuse saavad. Tegelikult vajab Eesti maksukeskkond täielikku ümberkujundamist.

Milles asi on?

Umbes aastal 2000 otsustas Reformierakond, et Eesti maksusüsteem tuleb ehitada eelkõige kaudsetele maksudele nagu käibemaks ja aktsiisid. Meelis Atonen kaitses tookord seda süsteemi sooviga soodustada säästmist, lootusega saada lahti ümbrikupalkadest ning näiliku vabadusega: tarbimismaksude puhul olevat inimesel justkui valik, kui palju ja milliseid makse maksta.

Reformierakond vaatabki makse kui midagi, mis «karistab» ja «diskrimineerib», ning soovis luua ühiskonda, kus rikkaid «karistatakse» ja «diskrimineeritakse» võimalikult vähe. See lähenemine on moralistlik ja majanduslikult vale. Maksud on vahend, kuidas majandust juhtida, mitte moralistlik malakas vaeste karistamiseks selle eest, et nad pole veel rikkaks saanud.

Reformierakonna õigustus kaudsele maksusüsteemile – vabadus – kõlab kaunilt, kuid on pettus.