Karmo Tüür: Iraani segarevolutsioon jätkub

Karmo Tüür. Foto: Sander Ilvest

Ehkki öösiti käib Iraani tänavatel endiselt madin, ei ohusta see mullade režiimi, leiab kolumnist Karmo Tüür.

Kumb läks enne kallimaks, kas kana või muna, mille hinnatõus tõi Iraanis rahva kümnetes linnades tänavatele? Tegelikkuses pole asi mõistagi ei munades ega kanades. Samuti nagu kogu araabia kevade nimelise mäsu põhjus polnud üks plindrisse sattunud Tuneesia tänavakaupleja, kes end avalikult põlema pani.

Iraan ja permanentne madin on end meie igapäevasesse arusaama nii sügavalt sisse juurinud mõistepaar, et absoluutne enamik meediatarbijaid laseb pilgu põgusalt üle pealkirja, nähes et juttu on Iraanis toimuvatest protestidest. Ja mõnes mõttes on neil ka õigus.

Protestikultuur

Tänavaprotesti kultuur on Iraanis niivõrd juurdunud, et rahva õigust meelt avaldada tunnustavad ka kõige konservatiivsemad tegelased. Kuumaverelise rahva jaoks pole midagi erilist ega erakordset sellest, et rahulolematuse korral koguneda tänaval, tõsta rusikas taeva poole, vehkida lippudega ja karjuda loosungeid.

Eri intensiivsuse ja suunitlusega proteste on selles riigis toimunud ridamisi. Vanemad inimesed ilmselt mäletavad 1979. aasta mitmeti üllatuslikku revolutsiooni, mis asendas läänemeelse monarhia läänevastase islamiriigiga. Hilisemast võiks meelde tulla kasvõi 2009. aasta protestid pärast valimisi.

Kuid midagi on seekord teisiti. Kui tavaliselt – ja see on universaalne muster – on kõige protestialtim suurlinnade noorsugu, eriti tudengid, siis nüüd protestitakse korraga kümnetes kaugemates ja väiksemates linnades.

Tajutav ebaõiglus

Ega elu pole kuigi õiglane kuskil ega kunagi, kuid Iraanis on praegu asi eriti karm. Tööpuudus, toiduhindade tõus, korruptsioon, kõik need on ju omaette võttes olemas igas riigis ja ühiskonnas. Kuid nüüd lisandub ka massiivne variserlus, mis ärritab mõtlevaid inimesi  igal pool maailmas.