Peeter Espak: orjapidamine kui Eesti uus ideaal

Ameerika telesari The Roots. Foto illustratiivne. Foto: Kuvatõmmis

Tartu Ülikooli orientalistikakeskuse vanemteadur Peeter Espak nendib, et Eestis leidub veel 21. sajandil orjapidamise apologeete.

Eestis ei leidu vist inimest, kes poleks viimasel ajal kuulnud pidevalt korratavat mantrat – vajame kiiresti lihttöölisi väljast, et täita meie ettevõtjate vajadusi. Muidu kukub Eesti kokku!

Arvatavasti ei kahtle keegi, et mida rohkem andekaid IT-inimesi, teadlasi või tipptasemel insenere meile tööle tulla tahab, seda paremaks lähevad ka siinsed materiaalsed tingimused. Tulgu nad Indiast või Hispaaniast. Pole ka kuulda, et kõrgelt kvalifitseeritud tööjõul oleks raske meile ümber asuda; kui ehk jahe kliima ja mitte kohe esimesel kohtumisel avasüli naeratavad pärismaalased välja jätta.

Pidevalt ühe ringkonna jutlustatavat «eestlase võõraviha» ei näi samuti just tihti kohtavat. Kindlasti on seda vähem, kui nii mõneski arenenud Euroopa riigis. Ülikooli väisavad sõbrad ja kolleegid, keda saab välimuselt meist erinevaks pidada, on alati kiitnud Eesti turvalisust ja rahulikku õhkkonda. Sellist, mis paneb paljud moslemidki kohvikutes araabia kultuuri kadunud hiilgeaegu meenutama ja õlut tellima – eeldusel, et katus pea kohal ja Allah ei näe.

Tuleb aga meelde ühel äsjasel seltskonnaüritusel tunnistatu, kus kõvahäälne ja ilmekalt artikuleeriv «valgustatud eestlane» meile äsja õppima saabunud välistudengitele tõsiasja selgitas, mille kohaselt «eestlased olevat f....ing rassistid, homofoobid; rumal ja mandunud rahvas, kel pole mingit aimugi tõelistest lääne väärtustest». Pingutus, millega üritati pahaaimamatutele kuulajatele seletada, kuivõrd ohtlikus ja hirmsas kohas viibime, oli märkimisväärne ja kostis kaugele.

Kui külalised üritasid seletada, et see ei ole nende kogemuse kohaselt kindlasti nii, pani «kohalik» nad paika ja selgitas, et väärarusaama eestlastest on põhjustanud vähene kokkupuude. Samasuguseid lugusid jutustavad paljud. Eestlastest, kes oma maad ja rahvast mõnutundega maha teevad.

Ei ole hullemat uudist ühele seltskonnale, kui teadasaamine, et Eestis välismaalastele tõepoolest meeldibki. Paljudel juhtudel tahetakse siin töötada, õppida ja elada. Millist kurbust ja meelehärmi võivad nii mõneski tekitada Kristjan Järvi äsjased mõtisklused pealkirja all «Eesti on eriline. Siin pole mul kunagi tunnet, et olen provintsis».

Väide «Siin asjad liiguvad, on suured võimalused. Siin on nii palju talente ja elementaarset inimestevahelist usaldust. Eesti pole kaugeltki mingi provints või ääreala»[1] ei ole meie kibestunud «sõbralikule ja sallivale Eestile» lihtsalt inimlikult mõistetav. «Kõik sõbrannad-sõbrad, kõik tuttavad kunstnikud-näitlejad-modellid, kõik, keda ma üldse tunnen – st kogu maailm – ju teavad, kui õudne ja rusuv siin on! Eestimaa jääb kohe tühjaks, sest siin lihtsalt ei taha ega suuda keegi elada!» Selline on sageli esitatav nägemus.

Üheks intellektuaalseks aruteluteemaks peaaegu igas haritud seltskonnas peale kohustuslike pagulaste, EKRE ja kooseluseaduse on ammu ka tulevikuvisioonid tehisintellektiga robotitest, kes võtavad inimestelt lihttöö ära. Tulevikumaailm vajab üha vähem töökäsi ja on viimane aeg asuda nutikalt ümber spetsialiseeruma.

Seda kummastavam oli lugeda Toomas Tamsare tulevikuvisiooni Postimehes «Tööjõupuudus – silmad pärani kinni».[2] Ei mingit automatiseerimist ega roboteid. Meil olevat juba praegu täitmata 13 000 töökohta ja riik otsigu kuskilt kohalikule ettevõtjale kiiresti võõrtöölisi. Siis saavat suurendada vähiravieelarvet 2,5 korda, õpetaja palka 500 euro võrra, luua 11 000 lasteaiakohta või ehitada valimis uue Estonia teatrimaja. Lihtne matemaatika, lihtsad lahendused. Üks otsus, kõik saab korda.

Selle loogika taustal tuleb aga meelde Rakvere lihatööstuse ümber alles hiljuti tekkinud poleemika. Rääkis ka SKScan Estonia juht Anne Mere hiljuti, et lihttööliste ja spetsialistide leidmine olevat üha keerulisem ning välismaalaste palkamise asjaajamine liiga bürokraatlik, selle aasta kvoot juba täis ning protsess vajaks lihtsustamist. Puudu olevat ka lihttööjõudu, mitte vaid spetsialiste. Tuuakse välja asjaolu, et juba praegu olevat tööjõukulud suuruselt teine kuluartikkel (kohutav!). Automatiseerimine olevat kõikides ettevõtetes üha enam teemaks, aga Eesti ja Baltikumi turg olevat liialt väike, et siin mahukalt automatiseerida saaks. Vaja minevat suuremat eksporditurgu.[3]